Tulevad! (4)

Tere- tere! Lõpuks ometi! Kuidas teil nii kaua läks? Päev oli niiii pikk ilma teieta! Kus te käisite? Hmm, lumi on maas jah? Oii, poekott? Noo, näidake ette, mida head meile?  Midagi? Ikka annate neid vanu krõbinaid külmkapi otsast? Mismõttes? Ma ei taha neid, mulle ei maitse, ma ei võta suu sissegi! Või kui, siis ainult ühe tüki, või kaks. Ahah, peened prouad-preilid soovivad ka, no palun, õnneks on minus niipalju viisakust, et daamid lasta enne sööma. Ma siis vaatan niikaua, äkki kukub külmkapi seest ka miskit, noh, mõni singitükk või ehk kana, mmm- kana! Mu lemmik!

Oh, istuge juba lauda, ma ei jõua teiega nii palju kaasa joosta, eriti kui te oma kahel jalal käimises just kõige osavamad ei ole ja minu otsa koperdate kogu aeg. Ise veel suured inimesed! Tänan, lõpuks ometi. Ma istun siia, paras kaugus, et täpselt teie suutäied üle lugeda. Nii, täis, teie norm täis! Nüüd mulle palun, mulleee! Kuulete või, kas peab jälle ise krabama hakkama? Mööda sääri üles ronima? Te ka ei õpi… Ega siis kõike ei või üksi ära süüa, nii nagu peened prouad-preilid just taas tegid. Siin peres pole üldse viisakust!

Näh, ma ütlesin ju juba, et ei taha neid vanu krõbinaid!

Mis sellel nüüd hakkas? Jäin jälle peenele prouale ette ja sain käpaga… Mille eest? Ma ise ei nori kellegagi tüli, lasin tal kogu söögi ära süüa ja WC järjekorras lasin ka ette, kuigi ta trügis meeste omasse. Aga noh, hallpead austa… tema ju pere alaline liige ka, eks ta tunneb ennast bossuna siin ja tuletab seda aeg-ajalt meelde.

Õnneks peene preiliga saan hästi läbi, eks sellepärast, et tema minuga ühe vanune ja meil sarnane taust- elasime ilma külmkapita ja patjadeta lageda taeva all, magasime, kus juhtus ja süüa saime, kui kellelgi meist hale hakkas. Polnud väga vigagi niikaua kuni külmaks läks.

Külmkapp? Ole paigal, ma lähen vaatan!

Ei midagi ahvatlevat seekord… Nii, kuhu ma jäin?

Ahah, et  jah, praegusel talve ajal ei kujutaks enam õues ettegi, jooksen kohe teises suunas, kui õue hakatakse ajama- ei tahaa! Las peened prouad-preilid lähevad, eks ma pärast neilt kuulen uudiseid ja nuusutan nad üle. Kevadel, siis võime taas rääkida sellest õues käimisest.

Ja mida te jälle naerate? Mu jalgu? Kuulge harjuge juba ära, mis sest, et nad on natukene lühikesed ja kõverad, ühel õigel saare tõul ongi sellised, kui te veel ei teadnud. Endal teil on masajalad… Ja ma kuulsin küll, kui mu väike sõber, perepoeg, nimetas mind maailma kõige ilusamaks kassiks. Vot mis tähendab ilus hing ja iseloom- see kaalub üles isegi tavalise triibulise väljanägemise ja kõverad jalad. Peened prouad oma siidikasuka ja koheva kolmevärvilise karvaga ei saa ligilähedalegi. Või noh, pole neil viga midagi, eks igaühele oma. Kui ma siit hoiukodust peaksin lahkuma, siis mina valiksin päris oma inimesteks pere, kus on näiteks väikseid lapsi, kelle kaisus magada ja teisi kasse, kellega tagaajamist mängida. Koera võtaks ka oma peresse vastu- olen ju Muri, küll me ühise keele leiame. Hiired kupataksin tagasi sinna, kust nad tulid, või muidu…!

Lähete magama? Oodake mind ka, ma tulen nurrun teile une peale!!

Kui soovid Muriga rohkem tutvuda ja temaga juttu ajada, võta ühendust 56229613 või vaata www.saareloomad.ee

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 885 korda, sh täna 1)