Ühele keelatud, teisele lubatud (19)

Seaduse silmis teostavad vallaga töölepingut omavad laevamehaanik, kalmistuvaht ja vallamaja kojamees avalikku võimu ega saa seetõttu vallavolikogusse kuuluda. Seevastu omavalitsuses rahakoti üht suuremat taskut käsutav ja vallale kuuluvat kooli juhtiv koolidirektor ei ole avaliku võimuga mingit pidi seotud ja võib vabalt iseenda tööandja olla. Selliseid näiteid on Eestis hulgi.

Mõnda aega tagasi kerkis pinnale teema, et Abruka liinilaeva mehaanik, kes kuulus Kaarma vallavolikogusse, ei tohi seal tegelikult olla. Seda lihtsal põhjusel: tal on tööleping vallavalitsusega ja seaduse silmis viib ta täide avalikku võimu.

Mitu rolli

Päris elus pole laevamehaanikul avaliku võimu täideviimisega muidugi midagi pistmist – temast sõltub see, kas laevamootor töötab või ei.

Avaliku võimu mõistes sõltub Abruka voorimehest Kaarma vallas sama palju kui Marist või Jürist selles osas, kas homme laev jää tõttu sõita saab või ei saa.

Võtame teise näite. Koolidirektor kuulub vallavolikogusse. Ta on koguni volikogu esimees, mis omakorda tähendab, et ta on koalitsiooni (kui seda üldse on) kuuluva erakonna üks juhtidest. Valdade ja linnade, eriti väiksemate, eelarve kulupoole üks suuremaid (kui mitte suurim) artikleid kannab silti “haridus” ja seda jagab koolidirektor volikogu vastu võetud eelarve raames. Töölepingu on koolidirektori kui hallatava asutuse juhiga sõlminud vallavanem.

Sisuliselt on asi nii, et ühel päeval kurdab koolidirektor koolimajas omavalitsusjuhile, et palk on liiga väike, koolimaja katus laseb läbi ja üleüldse võiks raha rohkem olla. Omavalitsusjuht räägib aga, et valla rahakott on õhuke ning palgatõusu ja katuseremonti tuleb oodata.

Vallamaja on koolimajast tavaliselt üle tee või n-ö kiviga visata. Vaevalt on vallavanem koolimajast tulles saanud jope nagisse riputada ja sahtlist lõunavõileiva välja võtta, kui kõlab koputus ja uksest astub sisse volikogu esimees. Füüsiliselt muidugi sama kodanik, kes oli hetk varem koolimajas koolidirektor.

Volikogu esimees räägib, et eelarve tuleb ikka ümber teha. Koolidirektori palk on ajale jalgu jäänud ja katuseremont möödapääsmatu. Muidu jooksevad viimased lapsedki väikesest maakoolist minema. Volikogu liikmetega (kelle sekka kuulub ehk ka mõni õpetaja) olla juba kõik räägitud ja vallavanem peaks hakkama mõtlema, kuidas neid asju paremini teha.

Volikogu esimees hakkab minema, kuid pöördub ukselt tagasi. Nüüd juba koolidirektorina. Ja palub vallavanema kooli sünnipäevale kõnet pidama.

Eelpool toodud näide on toodud küll vallavolikogu esimehe kohta, kuid samas võib see käia ka omavalitsuse volikogu lihtliikme kohta. Temalegi on omavalitsus kaudselt tööandja. Samamoodi võib koolidirektori asemele panna näiteks lasteaia direktori, spordihoone direktori või mõne muu valla hallatava asutuse või omavalitsuse suurosalusega sihtasutuse juhi või töötaja.

Ilmselgelt läheb asi lõpuks ka teistpidi absurdseks. Kooli aednikul pole vallavolikogus tõepoolest mingeid hoobasid, millega oma elu-olu parandada. Nagu ka laevamehaanikul.

Justiitsministeerium tõdeb, et avalikku võimu teostavas asutuses on töökohti, kus töötav isik iseenesest võimu täide ei vii ja volikogu liikmena seega oma päristööga reaalselt vastuollu ei läheks. See on siis päriselu.

Ministeerium nendib ka, et seadus on kord juba selline ja teadupoolest on seadus täitmiseks.

Teisalt ütleb ministeerium, et korruptsioonivastasest seadusest võib järeldada, et näiteks koolijuht ei tohiks vallavolikogu liikmena osaleda, kui volikogus arutatakse tema palga küsimust. Selline asi on väärteohõnguline. Jällegi seadus, mis päriselus ei tööta.

Usun ja ka tean, et koolidirektorid on toredad inimesed. Asi polegi isikutes.

Auväärt inimesed

Paljud küsivad, miks siis lihtsad vallavalitsuse töötajad ei tohiks vallavolikokku kuuluda. Tegelikult polegi probleem selles, miks nemad ei tohi, vaid pigem selles, miks valla allasutuste töötajad tohivad. Nagu näha, on nendel, kes tohivad volinikud olla, hoopis suuremad võimalused laiemas plaanis nende endiga seotud asjaolude suunamiseks ja muutmiseks.

Koolijuhid on kogukonnas alati olnud auväärsed tegelased. Seega pole ime, et nad ikka ja jälle volikogusse valitakse. Valijaskond on neil ka vägev. Paljudel juhtudel praktiliselt “eluaegse” lepinguga koolijuhid on lõputunnistuse kätte andnud tuhandetele noortele, kellest arvestatav hulk veel aastaid hiljem heldimusega oma koolipapat meenutab ja valimissedelile tema numbri kirjutab.

Siin tuleb jälle seinana ette Eesti halduskorraldus, mille muutmine on mõnele poliitikule kui lauda sõnnikust puhastamine. Ainult et lauda ees tundub olevat keegi kratt, kes väljaloobitud sita uuesti sisse tagasi loobib. Proovi, kuidas tahad, tolku pole midagi.

Valimistel kandidaatidena üles seatavaid inimesi võib samamoodi käsitleda hulgana, nagu ka näiteks laste arvu koolides, pensionäride arvu, töökohtade arvu. Mida väiksem omavalitsus, seda väiksemad need hulgad on.

Väiksem on ka inimeste valik, kes tahavad volikogusse kandideerida. Kui kedagi võtta pole, tuleb võtta olemasolevad helgemad pead, keda ka tuntakse. Ning kes oleks parem valik kui koolijuht?

Inglaste kultusseriaalis “Jah, härra minister” õpetas tarmukas sekretär Bernard oma ministrist ülemust: “Kõik sõltub mütsist, mida parasjagu kannad.”

Aus oleks, kui igaühel oleks lubatud kanda vaid ühte mütsi. Nii kaua kui seadus mitut mütsi kanda lubab, tuleks ehk kord nelja aasta jooksul kõik need mütsid ritta laduda ja vaadata, milline kõige paremini pähe passib. Kas koolidirektori, vallavoliniku või volikogu esimehe müts.

Kõik oleks ju kena, kui mütsid sassi ei läheks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 224 korda, sh täna 1)