Üks meie seast: Viiendik aastast

Üks sõber kirjutas eelmisel nädalal oma Facebooki seinale lühikese ja konkreetse teate. See ütles: “20% aastast on läbi.” Soh!

Ei möödunud kaua, kui keegi vastas: 80% on ju alles ees! Et ärgu olgu inimesed nii pessimistlikud, nähku ikka asja positiivset poolt. Nii minagi mõtlesin.

Kuid sõber selgitas rahulikult, et tusatujust on asi kaugel. Ta olla tahtnud lihtsalt tähelepanu juhtida, et aeg läheb omasoodu. Ja kui keegi on seadnud endale selleks aastaks mingeid eesmärke, siis viiendik ajast, mille jooksul nendega tegeleda, on möödas. Temalgi olla oma sihid paika pandud ja vaja endale aeg-ajalt meelde tuletada, et selleks, et asjad liiguks, tuleb nendega tegeleda.

Samal õhtul jäin mõtlema, mis õigupoolest on mu eesmärgid selleks aastaks. Jah, suutsin nimetada paar nipet-näpet asja, aga sees näris rahulolematus. Samas kui eelmise aasta algusest mäletan suurt rõõmutunnet. Mis on siis seekord teistmoodi?

Keskkoolist saati ostan igaks aastaks kalendermärkmiku. Märgin neisse kohtumisi ja kultuurisündmusi, sünnipäevi ja pärast kooli ka töiseid toimetusi. Ning mis selgus, kui lugesin mullust märkmikku?

Et toona jõudsin sama ajaga rohkem kogeda. Rohkem lugeda, kohtuda, avastada uusi kohti ja maitseid… Samas kui tänavu ongi olnud kiire, sest tööd, kuigi huvitavat, on olnud rohkem. Tasakaal oli kadunud, see tekitaski purevat rahutust. Vähemalt olin jõudnud põhjuse jälile!

Hiljuti kirjutasin loo sellest, kas eneseabiõpikute nõuandeid järgides õnnestub aega võita. Panin loetust endale kõrva taha kaks mõttetera. Esiteks: rutiini murdes on inimene sunnitud asju rohkem tähele panema ja järelikult tunneb, et tal on rohkem aega. Teisisõnu, mida rohkem tekitame uusi mälestusi, seda rohkem aega meil tundub olevat. Vaid töö ja kodu vahet käies tunduvad päevad paratamatult sarnased, aga vaheldust saad tuua isegi sellega, et valid töölesõiduks teistsuguse marsruudi. Teiseks: tegemata töödest koostatud nimekiri aitab paremini hoomata, kuhu aeg lähiajal kulub.

Seekord tegin hoopis teistmoodi nimekirja. Nimekirja asjadest, mida ma tahaksin sel aastal ette võtta. Sama lehe teisele poolele kirjutasin mõned argised asjad, millest olen viimasel ajal puudust tundnud: isegi nii tavaline tegu nagu küpsetamine läks sellesse nimekirja.

Kindlasti pole nimekirjade koostamine võluvits, mis elu kohe rõõmsamaks muudab. Kuid pärast kas või 10–15 minutit, mille jooksul mõtled, mida sa tahaksid oma eluga lähiajal teha, tekib teatud keskendumine küll! Ning ehk püsib see nii kaua, et jõuaks ka tegutsemiseni. Mis tõotab muutust ja see omakorda tunnet, et otsustad ise oma saatuse üle.

Veidi vähem kui 80% aastast on ju veel ees! Rääkimata suuremast ühikust – oma ülejäänud elust.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 74 korda, sh täna 1)