Naistepühadest, lastest ja kodutöödest

Kevadesse mahub kolm naistepüha: naistepäev (8. märts), käädripäev (17. märts) ja paastumaarjapäev (25. märts). Seetõttu on asjakohane rääkida naistest just praegu.

Nimetatud pühadele on iseloomulik, et paljusid naistetöid sel päeval ei tehtud või kehtis nende tegemiseks lausa töökeeld. Näiteks käädripäeval ei tohtinud külvata ega pesu pesta, paastumaarjapäeval oli keelatud õhtul tule valgel käsitöö tegemine.

Naistepühade puhul peeti ideaalseks aga seda, kui naiste töid tegid sel päeval hoopiski mehed. Meie, praeguse aja naised, teame aga, et on välja kujunenud kindel naiste-meeste stereotüüpne tööjaotus: naised hoolitsevad koduse majapidamise eest ja kasvatavad lapsi ning meestele on jäänud pigem peretoitja roll ning kodust väljapoole või lausa võõrsile jäävad tööd-tegemised.

Nõukogude ajal ülistati universaalseid ja kõikvõimsaid naisi tunduvalt rohkem kui praegu.

Need naised, kes sünnitasid rohkem lapsi kui teised, olid kangelasemad. Need, kes rabasid mehiselt tööd tehases tööpingi taga või põllul traktoriroolis, said sotsialistliku töö kangelase märgi, autoostuloa või tuusiku sanatooriumisse.

Nüüd peab naine end eelkõige ise kiitma ja leidma võimalusi, kuidas kodutöödest rutiinseks muutunud elurütmist puhata.

Lapsed enam nii palju ei abista

Poleks paha, kui rahvakalendri tähtpäevadel teatud tööde käsud-keelud kehtiksid ka praegu enesestmõistetavalt ja naised võiksid naistepühadel teatada: “Täna ma pesu ei pese!” või “Need katkised püksid parandan ma homme.” Igal paastumaarjapäeval lähevad aga kõik naised välja “puna jooma”, nagu abielunaised seda vanasti kõrtsis tegid. Punase veini või mahla joomise komme tähendas seda, et naistel pidi siis puna põsile tulema ja nende välimus õitsele lööma.

Kõigega hakkama saamine oli ja on naiste jaoks jäänud elu normiks, kuid usun, et lastele anti kodust varasematel aegadel – olenemata valitsevast riigikorrast – kaasa oluliselt rohkem iseseisvaks eluks vajalikke oskusi kui praegu. Iga laps, kes koolist tuli, leidis endale ise söögipoolist võileiva või praemuna-vorsti näol ega vajanud pidevalt taskuraha, et ninni-nänni osta.

Teatud kodutööd olidki laste tööd ja neid tehti vastu vaidlemata nii, nagu ema laua peale jäetud kirjas loetlenud oli. Naised käivad palgatööl endistviisi ja teevad majapidamistöid valdavalt ikkagi ise, kuid peres kasvavad lapsed ei abista enam oma vanemaid kodutöödes nii palju, kui nad varem seda tegid. Võib öelda, et linnalapsed on selliste tööde tegemisest pigem võõrdunud. Loodetavasti on maalastega paremad lood, sest maal elamine tingib juba ise selle, et majapidamistöid on rohkem ja neid jagatakse omavahel.

Tänapäeval on väga levinud aga see, et ema koristab siis, kui lapsed on lasteaias või koolis (siis pole keegi jalus!) ja lapsed harjuvadki teadmisega, et kõik on puhas ja korras ilma nende osaluseta. Arvuti ja televiisori ees istuvatest lastest on saanud koduse hotelli ja restorani kliendid.

Eks siin ole oma osa ka sellel, et moodsa majapidamistehnika tõttu teatud töid paljudes kodudes enam ei tehta. Näiteks vaipade kloppimist õues näeb üha vähem, sest toas koristades kasutatakse tolmuimejaid ja aurupuhastajaid.

Sageli on enne lapsi töölt saabunud emal lihtsam ja kiirem asjad ise ära teha, kui näiteks teismelist kamandada ja oodata, kas see teeb töö ära või mitte. Kui lapsele aga väikesest peale kodutööde tegemise harjumust sisse kasvatatud pole, ei ole nad ka varmad neid teismeeas ja hilisemas elus tegema. Sellisel juhul jääbki kodutööde tegemine sunni ja käskude peale püsima – lootuses, et küll keegi teine töö ikka ära teeb, kui ise ei tee.

Aitamissoovi ei tohiks maha suruda

Tegelikult soovib juba kahe-kolmeaastane laps oma ema kodus aidata. Seda on näha juba sellest, kuidas ta täiskasvanut matkib. Väikelastele saab väga kiiresti selgeks, kus asuvad kuivainete topsid, mida söögitegemisel kasutatakse, millisest kapist võetakse harjad ja mopid, kui koristama hakatakse.

Tean omast käest, kui tülikas võib olla üks pisike põngerjas küpsetamise või koristamise juures, kuid lapse pakkumise peale “Emme, ma aitan sinut!” eitavalt või tõrjuvalt reageerides võime kaotada lapse soovi olla kasulik ja vajalik. Alguses kaheaastasega kodutöid tehes teeme tõesti endale tööd veel juurde, lisaks närvikulu ja pidev jälgimine, et lapsega midagi ei juhtuks. Kolmeaastasena aga suudab laps olla juba märksa tasakaalukam ja keskendub ka kauemaks. Ohud muidugi jäävad.

Selles vanuses hakkab kujunema ka algatusvõime kokku keerata hullumeelseid asju, sest mingid teadmised, kuidas töö käima peaks, on juba olemas. Kui me kõigi koduste tegevuste kohta lapsele seletame, miks neid just niiviisi tehakse, omandab laps juba neljandaks eluaastaks kindlasti lihtsamad töövõtted, näiteks viib nõud kraanikaussi, katab laua, paneb jalanõud ritta ja riided nagisse, oskab sorteerida prügi ja rullida taignat jne.

Seda kõike aga ainult sel juhul, kui olete tal lasknud kõiki neid asju varem harjutada.

Vahel on just teie oma väikelaps see, kes ütleb, et panite pakendi valesse prügikasti või manitseb teid libedal teel toidukotiga mitte tormama. Siis avastate järsku, kui õnnelikuna tundub iga selline päev, kui laps teilt küsib: “Emme, kas sul on abi vaja?”

Ainult teie ise teate, et selle taga on need lugematud korrad, mil koristasite poole ööni jahust kööki või kuivatasite veest lainetavat vannitoapõrandat kõigi kättejuhtunud käterätikutega.

Me kõik oleme ju omandanud oma kodumajapidamisoskused nullist, kellegi kõrval õppides. Vahel on need tegemised õnnestunud, teinekord mitte. Nii õpib ka laps aja jooksul meie kõrval selgeks kõik vajalikud oskused, et edaspidises elus toime tulla. Andkem selleks vaid aega ja võimalusi.

Mulle väga meeldib psühhoterapeut Inge Taela mõttekäik: kõik me arvame, et lasteaed on ettevalmistus kooliks, põhikool valmistab ette gümnaasiumiks ja gümnaasium ülikooliks, kuid eluks ei valmista inimest ette neist tegelikult ükski.

See, kuidas üks inimlaps iseendaga ja lähedastega, oma unistuste täitmise ja eesmärkide saavutamisega elus toime tuleb, oleneb ikka suuresti vanemate väärtushinnangutest ja kasvatusest.

Piret Kaasik
lasteaiaõpetaja ja lapsevanem

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 295 korda, sh täna 1)