Puu otsa ronimine ei tule kõigil lihtsalt

OSKAVAD: Mõnele lapsele on pillimängu ja laulmise õppimine lihtsam kui teistele. Fotole on jäänud osa noortebändist The Natives. Basskitarri mängib Karl-Gustav Uustulnd ja laulab Carlos Liiv. Foto: Raul Vinni

OSKAVAD: Mõnele lapsele on pillimängu ja laulmise õppimine lihtsam kui teistele. Fotole on jäänud osa noortebändist The Natives. Basskitarri mängib Karl-Gustav Uustulnd ja laulab Carlos Liiv. Foto: Raul Vinni

“Ahv, pingviin, elevant, kuldkala, hüljes ja koer – et teid kõiki võrdselt hinnata, palun ronige puu otsa!” See on praegune hindamissüsteem loovates ainetes nagu kehaline kasvatus, kunsti- ja muusikaõpetus.

Hindamissüsteemi loovates ainetes, nagu seda on kehaline kasvatus, kunsti- ja muusikaõpetus, ametlikult paika pandud ei ole. Koolides on omal valikul kasutusel kas 5-palli süsteem või arvestatud/mittearvestatud (A/MA) süsteem.

Hinne paneb pingutama

Enamik Saaremaa koole on jäänud 5-palli süsteemi juurde, mis mõnes koolis sisaldab endas ka kujundavat hindamist ehk õpilasele räägitakse, miks ja mille eest ta just sellise hinde sai.

Orissaare gümnaasium (OG) põhjendab hindesüsteemi valikut järgmiselt: “5-palli süsteemi ühtsus tagab õpilasele parema tagasiside tema võimekusest loovainetes ja traditsiooniliselt on niimoodi hinnatud juba väga pikka aega. See ei ole põhjustanud probleeme, seega ei ole peetud vajalikuks traditsioone muuta.” Ka Kuressaare Vanalinna kool (KVK) on sarnasel arvamusel, et eelnimetatud õppeainete omandamine vajab samal määral tähelepanu, jõupingutust ning erinevate oskuste ja tehnikate valdamist ja praktiseerimist, kui ülejäänud õppeained.

Saaremaa ühisgümnaasiumi kunstiõpetaja Ülle Mägi on arvamusel, et õpilane võib 5-palli süsteemis rohkem positiivseid elamusi saada kui A/MA-süsteemis.

Hinnete panemise poolt on ka KG muusikaõpetaja Mai Rand. Tema sõnul ei sisalda muusikaõpetuse ainekava teemasid, mis nõuaksid erilist andekust. ”Kõik on äraõpitav ja arendatav,” arvas Rand.

Rand näeb A/MA süsteemis ohtu ka õpilase motivatsioonile. ”Arvestatud” tulemuse saab tema sõnul tõenäoliselt lihtsamini kätte kui hinde ”4” või ”5”. ”Hinnete nimel pingutatakse rohkem ja aine omandatakse paremini,” viitab Rand ka asjaolule, et head hinded tõstavad oluliselt ka lõputunnistuse keskmist hinnet.

Kuid kas viisipidamise, joonistamisoskuse ja jooksukiiruse mittehindamine viiksid teadmiste kadumiseni? Arvestades seda, et kõik õpilased on erinevad, peaks nii mõnegi arvates loovates ainetes olema A/MA-hindamine, mis ei pane lapsi nende võimekuse järgi ritta.

Rääkides muusikaõpetusest, siis vanemas vanuseastmes keskendub muusikatund suuresti muusikute ja muusikaajaloo õppimisele ja kõik sellega seonduv on igati õpitav ja hinnatav. SÜG-i 11.b klassi õpilane Kaspar Mölder väidab, et enamik muusikaõpetusest on faktipõhine nagu ülejäänud ained, seega on asi õpitav ja teoreetiliselt on õige kasutada tavalist 5-palli hindamissüsteemi. Kui aga nooremates klassides lisaks laulusõnade päheõppimisele ka viisipidamist hinnatakse, siis see ei ole enam õpitav ja siit saab alguse probleem.

Sama toimub ka kehalise kasvatuse tunnis – see ei ole õige, et kõiki võrreldakse sama normi järgi, vaid lapsele tuleks anda objektiivset tagasisidet sõltuvalt tema isiklikust panusest, saavutustest, pingutusest ja aktiivsusest.

SÜG-i 11.a klassi õpilase Liisa Alliku arvates on hindamissüsteem nii nendes ainetes kui ka üleüldse vale. Õpime ju iseendale. Kes kui palju, on tema oma asi. On ju utoopiline mõelda, et koolis peavad kõik kõike oskama.

Üldiselt on õpilased siiski 5-palli süsteemi poolt, kuna nad on sellega harjunud ja see annab üheselt mõistetavat tagasisidet oskuste ja teadmiste kohta.

Samas näiteks Pärnu vabakoolis ei saada 1.–6. klassini üheski aines mitte ühtegi hinnet, vaid A/MA-hinde kõrvale tuleb märkus: näit “ürita rohkem”, “olid tubli” jne – ehk kujundav hindamine. Õpilased, õpetajad ja lapsevanemad on selle süsteemiga väga rahul.

Paratamatult on ka A/MA-süsteemil miinuseid. Nimelt ei saa õpilane selle süsteemi rakendamise korral aru oma tegelikest tugevatest ja nõrkadest külgedest, kui terve tunnistus on täis ainult A-sid. Samuti tekib õpilastel ka A/MA-hindamise korral ikkagi tahtmine teada, mis hinde ta siis tegelikult sai. Kunstiõpetaja Mägi lisab siinkohal, et eks see hinne ole pisut distsiplineeriv, kuna õpilased küsivad ikka, kas hinde saab, ja kui mõne töö eest vahel hinnet ei panda, siis on reaktsioon: “Miks ma siis seda tegin!?”

Motiveerimise vajadus

Riiklikus õppekavas on veel kirjas: “Hindamise eesmärk on anda õpilasele motiveerivat tagasisidet. Hindamisel on oluline tunnustada lahenduste erinevusi ja väärtustada õpilaste isikupära.” Kuid ega siis “4–” ole sugugi motiveerivam tagasiside kui A või MA. Ning kui laps õpib esimesest klassist saadik, saamata ühtegi hinnet, teadmata, et hinded üldse olemas on, siis sellisel juhul küll ei saa öelda, et ta seetõttu ei õpiks. Sellise korra järgi noort hinnataksegi lausete, mitte numbritega ning kellegi motivatsioon ei lähe kaduma.

Hindamine mõjutab oluliselt õpilase arengut, võib kujundada õppeprotsessist terviku, aga selle ka lõhkuda. Hindamine on võimas vahend õpihuvi säilitamiseks ja vaimu arendamiseks. Siiski tuleks jälgida Rocca al Mare kooli motot “Iga laps on andekas”. Ning ka loovates ainetes ei peaks õpilasi sama normi järgi ritta panema.

Pia-Lotta Toom

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 529 korda, sh täna 1)