Kriisist on meil palju õppida (17)

Venemaa toorutsev ja ebaseaduslik tegutsemine on viinud Euroopa viimase paari aastakümne suurimasse julgeolekukriisi. Ukraina territooriumil toimuvad protsessid mõjutavad seetõttu kogu Euraasia mandri poliitilist ja majanduslikku tulevikku, kindlasti ka Eestit. Kardan, et mingi tagasilöök tuleb isegi meie kohalikule majandusele Saaremaal, kuna paljud ettevõtted ajavad äri Venemaa ja Ukrainaga ning kriiside korral ärikliima reeglina halveneb.

Venemaa käitumine ei mõjuta ainult eks-NSVL-i naabreid nagu mõned riigid arvavad. Oht on tegelikult kõigile Euroopa riikidele, kuna etnilised vene kogukonnad, keda Venemaa võib soovida kaitsma tõtata, kasvavad mitmes Euroopa riigis, sealhulgas näiteks Soomes, Saksamaal ja Ühendkuningriigis. Suveräänse riigi terviklikkuse lõhkumist näeb ohuna isegi Venemaaga välispoliitikas muidu üht jalga käiv Hiina Rahvavabariik.

Elujõulisuse test

Toimuvad protsessid on läänemaailma, eriti aga Euroopa Liidu, elujõulisuse test. EL-i riikide vahel võib olla eriarvamusi kümnetes muudes küsimustes, see on normaalne. Suveräänse Euroopa riigi ühe osa õigusevastane hõivamine ei saa aga olla teema, millesse suhtuda tolereerivalt.

Ühe vea Euroopa 2008. aastal juba tegi. Siis lasime Venemaal karistamatult Gruusia terviklikkuse lõhkuda – peale poliitkorrektsete avalduste ei tehtud toona lõppkokkuvõttes midagi ja pretsedent oligi loodud. Putini režiimi karistamatuse tunne sellest ilmselt vaid kasvas. Õiguslikus vaakumis eksisteerivad Lõuna-Osseetia ja Abhaasia on Venemaa toonase käitumise tulem. Venemaa eesmärk oli toona Gruusia läänesuunalise integratsiooni peatamine, kahjuks peab tunnistama, et selle eesmärgi suutis Venemaa ka mõneks ajaks täita.

Tõenäoliselt kehtib sama loogika ka Ukraina puhul. Venemaa soovib oma piiridel näha nõrkasid ja Venemaast nii majanduslikult kui ka poliitiliselt sõltuvaid riike. Ise me selliste riikide hulka kuuluda ei soovi, miks peaksid seda soovima teised?

Praeguste sündmuste taustal on oluline mõista, et EL-i (ja võib-olla ka NATO) edasine laienemine on oluline, loomulikult siis, kui ukrainlased, moldaavlased, grusiinid seda ise soovivad. Meie välispoliitika suur ülesanne, praegu isegi prioriteet, on oma EL-i ja NATO partnerite veenmine nendes küsimustes.

Ukraina temaatika selgitamine on praegu Eesti välispoliitika suurim väljakutse. Peame oma Euroopa, aga ka USA partneritele suutma pähe taguda, et kui laseme täna Venemaal karistamatult tegutseda, siis homme maksavad nad selle eest juba ise. See on teema, mida Eesti ja Balti riikide eurosaadikud peavad Euroopa Parlamendis oma komisjonides ja töögruppides väga aktiivselt selgitama, sellega peavad kindlasti jätkama ka 25. mail valitavad eurosaadikud.

Samuti tuleb töötada selle nimel, et NATO ja EL-i koostoimimist parandada.

Kriisist on palju õppida

Praegusest kriisist on meil palju õppida. Mul on hea meel, et Eesti-sisene arutelu kaitsekulutuste vähendamise üle on lõppenud. Pigem võiks arutada kaitsekulutuste tõstmist. Pakun, et ka teiste Euroopa riikide silmad avanevad ja nad taastavad kaitsekulutuste vajaliku taseme, et kasvavate ohtudega toime tulla. Kindlasti puudutab see Lätit ja Leedut – pole normaalne, et kaks meie lõunanaabrit kulutavad riigikaitsele kahe peale kokku vähem kui Eesti üksi.

Loodan, et muidu NATO liikmelisuse mõttes suhteliselt passiivselt meelestatud Rootsi ja Soome muudavad Ukraina sündmuste valguses oma seisukohti ning suurendavad koostööd NATO-ga. Veel parem oleks muidugi nende liitumine. Soomes läbi viidud küsitlused näitavad, et esmakordselt ajaloos toetab NATO-ga liitumist pool küsitletutest. Rootsis räägitakse NATO-temaatikast ebaharilikult avameelselt, ka seal võib jää liikuma hakata.

Teine õppetund, mille oleme saanud, on see, et EL tervikuna ja kindlasti ka Eesti peavad vähendama oma sõltuvust Vene gaasist ja naftast. Iga kord, kui autot käivitame või gaasiboilerit kasutame, kukuvad mõned kopikad Putini kaukasse. Meie sõltuvusest on saanud julgeolekurisk, oleme manipuleeritavad, natuke nagu süstla otsa sattunud narkosõltlased, kelle elu kontrollib diiler (kes vahel sõltlasele ka peksa annab). Kaudselt maksame Putini agressiooni ise kinni.

Euroopa riikide nafta- ja gaasisõltuvus Venemaast on küll mõnevõrra vähenenud, kuid meie nõudlus on Vene majanduse jaoks kriitilise tähtsusega – 70% idanaabri ekspordist ja 52% riigieelarve laekumistest pärinevad nafta- ja gaasimüügist. Maksame Moskvale kümneid miljardeid eurosid aastas, mille toel meid endid nüüd ähvardatakse.

EL-i riikide arvamuste killustumisega on nagu valdade liitmisega ja koostööga meie koduses Saare maakonnas. Ükshaaval punnitades on kõik kokkuvõttes nõrgemad, mitte tugevamad. Euroopal on ühtset ja tugevat seisukohta väga raske defineerida olukorras, kus Saksamaa vajab Vene gaasi nagu õhku, britid tahavad jätkuvalt olla Euroopa finantskeskus ja kardavad Vene raha kadumise pärast, Küprose pangad elavad Vene investoritest, Sloveenia soovib oma meest ÜRO peasekretäriks ja ei julge Venemaad välja vihastada, Prantsusmaa müüb Venemaale häbiväärselt Mistrali dessantlaevu ja Itaalia arvab, et Ukraina on lihtsalt liiga kaugel, et selle pärast muretseda…
Vaadakem seetõttu kohalikku energiat hoopis teise pilguga – tuulegeneraatorid ja muu kohalik energia on tegelikult üks meie julgeoleku nurgakividest. Kindlasti ka energiasäästlikult elamine.

EL-i liikmed peavad katkestama igasuguse relvamüügi Venemaale ning väljendama selgelt, et Ukrainas annekteeritava ala laiendamine viiks automaatselt Hiina RV-le kehtestatud embargo sarnase tähtajatu relvamüügikeeluni.
Kolmas õppetund on puhtalt sisemaine. Meie kodakondsuspoliitika on ajast ja arust. Võib-olla tõesti olid meil 1990-ndate alguses lootused, et kõik muukeelsed lähevad Eestist kuhugi mujale “koju”. Reaalsus on, et need inimesed, kes meil siin elavad, siia elama ka jäävad. Meie ülesanne on pakkuda neile elamisväärset elu, võrdseid võimalusi – peame suutma kaasata nad meie ühiskondlikku ellu ja poliitikasse. Praegu seda suudetud pole. Peame oma kodakondsuspoliitika eesmärgipõhiselt üle vaatama, et teha kodakondseks saamine käegakatsutavaks ja ihaldusväärseks võimaluseks, mitte ületamatuks raskuseks. Inimesed peavad tahtma meil elada ja seda riiki kaitsta – lojaalsust normaalses riigis jõuga peale sundida ei saa.

Hannes Hanso
välispoliitika spetsialist, Kuressaare linnapea

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 547 korda, sh täna 1)