Kevad on toonud uusi tuuli (24)

Vanasõna ütleb: “Aeg annab arutust.” Olen sellest targast nõuandest juhindunud viimased paar aastat. Olen vaaginud, kas üldse ja kui, siis mil moel tahan poliitikas jätkata. Ligi kümme aastat on möödas sellest, kui otsustasin senise elukutse poliitiku oma vastu vahetada.

Need aastad on olnud väga mitmekesised. Esmalt ministrivastutus ja siis töö riigikogus. Vahepeal tulid tormisemad ajad, aga kes vana asja meelde tuletab, sellega juhtub teadagi mis.

Võin vaid niipalju öelda, et lugedes Keskerakonna juhi tänaseid avaldusi olukorrast Ukrainas, näib mulle kunagine kuulumine selle inimese juhitud erakonda lausa viirastuslik. Oli teine aeg, see oli teistsugune erakond. Ajad on pöördumatult muutunud.

Mis kõige tähtsam, kaks korda olen taotlenud mandaati riigikogu valimistel ja kaks korda on see mulle ka usaldatud. Kümne aasta peale tagasi vaadates võin kindlalt öelda, et ma pole olnud üks neist, kes on riigikogu koridoride hämaratesse keerdkäikudesse ära eksinud. Minu tahe on olnud olla näoga oma piirkonna poole. Olen proovinud esindada saarte ja Lääne-Eesti huve riigikogus oma parima äranägemise järgi.

Poliitika on meeskonnamäng

Olles erakonnatu saadik, on mul olnud kahe viimase aasta jooksul hea võimalus vaadata poliitikat veidi teise pilguga. Erakonnatus tähendab ka seda, et ma pole olnud kõige tulisemate parteiliste koalitsiooni- või opositsiooniheitluste keskel. Sündmustele sellelt positsioonilt vaadates pean ütlema, et tegusaid inimesi leidub kõigis erakondades. Võtmeküsimus on siiski see, kas poliitikul on selge, mis asja ta ajab ja mille eest ta seisab.

Nii kaalusingi viimase paari aasta jooksul oma motivatsiooni poliitikas jätkata. Kaalukausil olid mitmed väljakutsed nii erasektorist kui ka seotuna minu kompetentsiga sisejulgeoleku alalt. Kuigi keegi ei pea olema poliitikaga surmani laulatatud, jõudsin ma siiski järeldusele, et mul on jõudu ja ma tahan jätkata. Kuna poliitika on meeskonnamäng ja üksi ei saavuta midagi, olen otsustanud liituda Reformierakonnaga ja kandideerida riigikogusse 2015. aastal Saare, Hiiu ja Lääne ringkonnas.

Kevad on toonud uusi tuuli – poliitikasse laiemalt, valitsusse ja ka minule personaalselt. Leian, et praeguses kõrgete julgeolekuriskidega olukorras on vastutustundetu püss põõsasse visata.

Muutunud julgeolek Euroopas meenutab meile, et Eesti omariiklus ei ole iseenesestmõistetav. Seda tuleb hoida ja kaitsta. Liitumine Reformierakonnaga on minu jaoks praegu loogiline valik eelkõige nende julgeolekupoliitikast lähtuvalt.

Iga hooliv inimene peab praeguses eluetapis seadma esikohale tegutsemise iseseisva Eesti säilimise eest. Reformierakond kannab uues valitsuses siseministri vastutust, selles osas saan oma kogemustest lähtuvalt ministrile mõttekaaslaseks olla ja üht-teist juba lähiajal korda saata. Ka ettevõtlikkusele suunatud maailmavaade ei ole mulle võõras.

Seisan oma piirkonna eest

Reformierakond ise on uuenenud, värskenenud on valitsuskoalitsioon. Usun, et selles on palju positiivset energiat, mis aitab Eesti elul edeneda.

Minu peamine missioon on edaspidigi oma piirkonna huvide eest seismine. Arusaam meie saarelise elulaadi eripärast peab olema otsustamise juures kogu aeg esindatud.

Hajaasustuse väljakutse on korralik ja kättesaadav infrastruktuur. Saarte mureküsimuseks jääb taskukohane ja mugav parvlaevaliiklus. Lääne-Eesti mandriosa vajab samuti oluliselt suuremat tähelepanu infrastruktuuri arendamise seisukohalt eesotsas Haapsalu raudteeühenduse taastamisega. Väikeriigis nagu Eesti ei saa vaadata ühenduste rajamist vaid lühiajalise majandusliku kasu seisukohalt.

Kokkuvõttes, kevad on toonud uusi tuuli – poliitikasse laiemalt, valitsusse ja ka minule personaalselt. Leian, et praeguses kõrgete julgeolekuriskidega olukorras on vastutustundetu püss põõsasse visata.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 371 korda, sh täna 1)