Lugeja kiri: Miinipealinn Kuressaare (3)

Vaadates, milline vaatepilt meie tänavail pärast kevadel lume sulamist – ja mitte ainult siis – avaneb, võiks Kuressaaret vabalt nimetada miinipealinnaks. Sest jalakäija peab hoolega oma varvaste ette vaatama, et mitte juhuslikult koerakaka sisse astuda.

“Tänu” hoolimatutele koeraomanikele on “miiniväljadeks” muutunud mitte ainult muruplatsid, vaid ka kõnniteed.

Olete kõik ilmselt juhtunud nägema, kuidas koeraomanik justkui ei märkakski, et tema lemmik hunniku laseb. Kui püüdlikult kaugusse vaatava koeraomaniku tähelepanu tema hoolealuse tegevuse tagajärjele juhtida, võib arvata, et kõnetatu on kurttumm või võõramaalane, kes ei saa teie jutust sõnagi aru. Või mõistab siiski meie keelt, aga vaid nii palju, et kohmata: “Mis see sinu asi on!” Hunnik jääb aga oma kohale.

Ma ei ole loomavihkaja. Ka mul endal on koer, aga kui temaga jalutamas käin, on mul alati kilekott ühes, et oma koera ekskremendid üles korjata.

Kahjuks pole koerajunnid kõnniteedel ainus oht, mis jalakäijat varitseb. Eriti kesklinnas ja eriti hommikuti ilutseb meie tänavakividel rohkesti süljelärakaid. Üsna ilge vaatepilt. Veel ilgem tundub mõte kogemata rögaläraka sisse astumisest.

Vanasti peeti maha sülitamist tiblade ja pättide kombeks ning vaevalt et see ka praegu heast kasvatusest tunnistust annab. Hei, teie, kes te süljepidamatuse all kannatate! Kui muidu ei saa, muretsege endale süljetopsid või minge arsti juurde – ehk oskab tohter aidata.

A. M.
Kuressaare elanik (nimi on toimetusele teada)

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 402 korda, sh täna 1)