Ajakaja – Rändlinnu elu: kambaga Aasiasse talvituma? (2)

Üks mu tuttav perekond kolme väikse lapsega kolis möödunud talveks Taimaale. Mitu tuttavat soome pensionäri on sama teinud. Tänavu juhtusin ühest Eesti eakamate ajakirjast lugema, et ka meil on selliseid vanapaare, kes Eesti talve eest lõunapäikese alla peitu poevad.

Kõik nad, need oma talvitumise avalikustajad, väidavad, et ongi palju parem – kalleid talveriideid ei ole vaja, tervis on kobedam, valud kadunud, arstimitele raha ei kulu, elamiskulud on mõistlikumad. Isegi sotsiaalne läbikäimine ja sõpradega suhtlemine polevat probleem, sest kodustega saab ju arvuti kaudu suhelda ning vahel on ka nii, et sõbrad tulevad samuti lõunamaale talvituma.

Mõnes mõttes ei ole selline rändlinnu elu eestlasele omane. Ja need, kes hommikust õhtuni tööl peavad käima, ei saa samuti sedasi oma elu sättida. Teisalt aga räägitakse viimasel ajal üha sagedamini kaugtöö võimalustest, mida tööandjad soosivad. Ja kodukontorid on tööandjate jaoks odavam variant, kuna kontorikulud vähenevad. Samuti räägitakse põhjamaalaste kroonilisest D-vitamiini puudusest, mis kipub tervisele halvasti mõjuma, ja sellest, et ravikindlustuse raha napib…

Eks see ole selline mõtlemise ja otsustamise asi, kas püsida oma raamides ja harjumustes ja sellega kaasnevates hädades või proovida vahelduseks midagi muud, otsida lahendusi ja kohaneda uute võimalustega.

Igatahes see noor pere, kes viimase talve viiekesi Aasias veetis, on küll säästnud nii küttearvetelt, laste talveriiete ostmiselt (kolm jõmpsikat vaja “kombetada” ja saabastega varustada, kinnastest-mütsidest-sallidest rääkimata), kui ka väidetavalt muude elamiskulude pealt. Sest kui mõistlikult ja planeeritult oma elu sättida, siis üsna pea sind enam kui lolli turisti võõras kultuuris rahast tühjaks ei pumbata. Integratsioon on tänases ühiskonnas üllatavalt lihtsam, kui me eeldada oskame.

Kindlasti on ka neid, kes hakkavad vestma jutte meie ilusast neljast aastaajast ja Eesti talvest kui väärtusest omaette. Eks see nii muidugi ole, kuid teisalt, ratsionaalsus ja elukvaliteet on ka midagi väärt. Kui ikka saab talve niimoodi üle elada, et paratsetamooli sisse ei ahmi ja liigesed ei valuta, siis miks mitte? On ju sellest, et raha võiks endale millegi sellise lubamist takistada, saamas müüt. Sest kallis ei ole alati see kõige kallim ja odavus kipub üsna sageli olema suhtelisem kui kunagi varem.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 235 korda, sh täna 1)