Mo mõtted sellevoastasest Muhu murdevõistlusest (2)

Muhu murdevõistlus sai selle pitka muuseumiüö aegas ää lõpetat. Mo jäuks oo ikka oln kõige tüidsam osa selle juures nende tööde paramuse järgi rivise siadmine. Mo iest oskavad kõik nii uhkesti kirjuta, et kedast sa sii teesest viletsamaks oskad pidada. Õnneks oo ilmas moas sõuksi tarku inimesi olemas ja nõnna said nee tüöd ikka seevoasta koa järje piale pantud. M´p akka sii kohja numbrime üht ää lugema. Aga maa nüid äkist julgeksi välja ütelda, mis ma ühestkist tüöst arvasi. Kalasaak jähi ühna kesiseks, paljast viis tüöd olligid. Tia kas nie ministeeriumiärrade kurjad kielud kalapüügi kohta oo muhulaste mieled nii mõruks tein? Aga nee jutud, mis tullid, olid tulisema uhked.

Noordekeskusest kaks Sigriti nimega tüdrikut ollid joonistan mailmatuma uhkeid kalade piltisid. Küll nad kosuvad ja kasuvad ja teese korra kirjutavad juba pisissed jutud koa piltidele juure.

Ühe pitka ja irmuskena jutu olli kirjutan Kallastelt Pärdi Karlo: “Kalamaik ja merejänu”. Sie olli kirja pantud just täpselt nõukses keeles, kut sellevanused muhulased omavahel riakivad. Põle ülearu ää viantud oln (selleiidseid muhulasi ju utsitati kuolis kangesti takka, et tuleb murre ültse ää unuta) ja kirjakielsed õigekirja põle koa katsutud tähele panna mitte. Üks tulise õige mõte jähi ta jutu sihest miele – nie paerguseaa noored poisid ep tohi randas võrku laskmas köia ja õiged kalamaiku nad suhu ep soa. Ja siis ep teki koa õiget merejänu. Ja sest oo tuline kahu.

Liivalt Vahtra Selma olli kirjutan sõukse armsa ja munukse jutu sellest, kuidas 100 voastad tagasi kala püiti. Ja ikka jälle sellest, et ennevanasti köisid pisissed lapsed ikka juba poisiksest piast ise Silma jões kalal. Nüid ep tohi sõnnapuole änam mitte voadatagid. Ja mo jäuks olli muidugid selle tüö kõige huvitavam osa sie, kus riagiti vanaisa rehnungiroamatutest. Tia kui tahaks nüidsel aal koa särgedes tüö tegemise iest tasu maksa, mõukest rehnungipidamise rogrammi siis oleks arvuti sisse taris?

Soonda Nuudi Inna jutt olli Suurelao suvepäävadest. Neh, neid ikka ennemalt olli pietud ja ta kirjutas just sellest, kuidas viiekümne voasta iest neid esimesi suvepäävasid sial pieti. Sur kena pidu olli. Ja keeduseks olli uhhaa. Sur kange laager olli ja ültsegid põln tähtis, et mitu kasti õlut või siidrit piaks seltsis olema ja kas seda üldse olli. Ja nutisiadmeid põle koa oln. Inimesed aasid juttu, tegid tuld ja sõid suppi, sõitsid puadiga ja ollid rõemsad.

Paenasse Saare Maret olli kirjutan mailmatuma uhke jutu Rässa Luasu Mardist ja ta kalasuitsutamise kunsist. Neh, ja kui ma kolme ielmise tüöga olli kimpus, et mõuke nendest nüid piaks teestest param olema, siis Mareti tüöga olli selge, et sie oo küll kohe irmus easte välja tuln. Kust tema nie uhked ütlemised kokku oo korjan, ma´p tia. Aga selle jutu sihest tulli kõige rohkem nõuksi sõnu välja, midast meite murdesõnastikkus viel põlegid. Maret ise olli ühna kohkun, kui ta kuulis, et oo murdevõistluse ää võitn. Uuris, et kas juttusid olli nii vähä, et pidi mandriinimesele võedu andma. Aga neh, nee Rässa Luasu ja Kallaste Toru juurikad oo ikka vist nii kõvasti Muhu pindas kindi, et põle sest Maretist õiged mandrinoorikud üht soan. Muhulane mis muhulane!

Vat sedaviisi. Olga meite riaki ja olge munuksed!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 199 korda, sh täna 1)