Kui lemmiklooma pead, julge vastutada (14)

Eestlaste kehvast, õigemini pea olematust loomapidamiskultuurist on räägitud palju ja ilmselgelt on see teema ka edaspidi aktuaalne, kuna nii palju, kui on inimesi, nii palju on ka eri arvamusi.

Saaremaa lemmikloomade turvakodu on sellisel kujul ja aktiivselt tegutsenud 1,5 aastat. Selle ajaga oleme aru saanud, et ainuüksi meie tegevus märgatavaid tulemusi ei anna. See on võitlus tuuleveskitega, kui ei muutu inimeste endi loomapidamisharjumused ja kui inimesed ei hakka mõistma, et loom tähendab vastutust.

Visad on kaduma igasugused eksiarvamused, näiteks see, et steriliseeritud/kastreeritud kass ei ole enam õige kass.

Mis mõttes ei ole õige? Ei muutu midagi peale selle, et neil ei ole võimalik enam järglasi saada. Kassid muutuvad kodusemaks, ei hulgu ringi, ei tüüta naabreid oma pulmakisa ja uksematile sirtsutamisega.

Tuleb koju või ei tule koju
Kassid ei muutu paksuks ja laisaks, kui neid just üle ei toideta, ja see on juba omaniku enda teha. Nad püüavad samamoodi hiiri ja linde, elavad oma kassielu, aga teevad seda turvaliselt.

Nad ei pea mitu korda aastas pulmast tulles oma haavu lakkuma, neil on palju väiksem võimalus auto alla jääda või mõnelt pahaselt naabrilt kuuli keresse saada.

Suur probleem on soovimatud pesakonnad, mis on samuti steriliseerimisega välistatud.

Heanaaberlikke suhteid hoida soovides vaikitakse maha naabrite sadistlikud teod, kui kassipojad leiavad oma otsa veeämbris või kaelad kahekorra keeratuna metsa all. See ei ole normaalne ja inimlik käitumine, aga loomade steriliseerimise-kastreerimise vastased just selliseid situatsioone aastast aastasse loovadki.

Emastele kassidele tiinusevastaste tablettide söötmine on täiesti legaalne, see on odavam kui steriliseerimisprotseduur ja seetõttu üsna laialt levinud. Hooliv loomaomanik oma lemmikule aga sellist karuteenet ei tee, tabletid tekitavad kasvajaid ja emaka ning munasarjade mädaseid põletikke.

Linnas on tõsine probleem vabakäigul olevad kassid. Kasse teatavasti ketti ei pane ja oma territooriumil on neid väga raske hoida.

Koerte puhul saab kasutada elektripiiret, aga pole veel kuulda olnud, et keegi sellega oma kassi liikumisi piiranud on.

Seaduse järgi peavad vabalt liikuvad loomad olema steriliseeritud/kastreeritud, kiibistatud ja vaktsineeritud. Peavad, aga… Seadused on küll kirja pandud, aga paraku nende täitmine või õigemini täitmata jätmine ei ole mitte kellegi probleem.

Kaduma läinud kiibistatud lemmikooma leidjal on lihtne tuvastada tema omanik ja loom saab kiirelt koju tagasi. Hiljuti oli juhus, kus linnas kaduma läinud kass leiti Pähklast ja vaene loom pidi turvakodus veetma pea kaks nädalat, enne kui omanik ta juhuslikult meie Facebooki lehelt avastas. Kiibi olemasolu oleks sellise asja välistanud.

Linnas oma looma vabakäigul hoidmine on üleüldse üks paras julgustükk. Kunagi ei saa kindel olla, kas lemmik õhtul ikka koju jõuab või mitte. Muide, kassid õpivad imehästi ära traksidega jalutamas käimise.

Vastutustundlikke ja hoolivaid omanikke, kes tõesti hoolivad oma loomast, on õnneks üha rohkem.

Liiga emotsionaalne ja sallimatu?
Mind on süüdistatud liigses emotsionaalsuses ja sallimatuses teisitimõtlejate suhtes. Teisitimõtlejad on ilmselt siis steriliseerimise/kastreerimise vastased ja need, kes propageerivad kasside piiramatut vabakäigul olemist, kuna “kassid peavad elama oma kassielu”.

Võtan süüdistused omaks. Ilma emotsioonideta seda tööd teha ei saa, see on selge.

Igapäevase loomakliinikus käijana olen üsna sagedasti pidanud olema tunnistajaks juhtumitele, kus kannataja on loom ja süüdi hoolimatu loomaomanik.

Olen nutnud koos auto alla jäänud kassidega, kes valude käes piinlevad, ja kelle pulmaskäigud niimoodi õnnetult lõpevad. Olen nutnud kassipoegade pärast, keda pole õnnestunud päästa ja kes oleks ehk olnud olemata, kui nende ema oleks õigel ajal steriliseeritud.

Olen õudusega vaadanud röntgenipilte, kus on olnud näha neeru- ja põiekahjustused, mis on tingitud loomadele antavast ebakvaliteetsest toidust, kuna kliinikutoit olevat mõttetult kallis.

Olen näinud röntgenipilte, kus on näha looma keresse lastud haavlid ja õhupüssikuulid. Seda ei juhtuks, kui loom püsiks oma territooriumil ega käiks ümberkaudsetele inimestele närvidele.

Olen käinud kontrollimas kiipide olemasolu hulkuma pääsenud, aga ilmselgelt kusagil kodu omavatel loomadel, ja jõuetult käsi laiutanud – mida pole, seda pole.

Olen süüdi, et olen sallimatu ja luban, et ei paranda end ka edaspidi. Loomad ei räägi, loomad ei kaeba, aga inimene peaks aru saama ja mõistma, mis on loomale hea ja turvaline. Loom võrdub vastutusega.

Õnneks on palju hoolivaid loomaomanikke, kes ka turvakodule on nõu ja jõuga abiks olnud. Aitäh teile! Koos jõuame rohkem. Ehk kunagi saab teoks ka unistus hulkuritevabast Saaremaast ja seda just inimeste hoolivuse ja teadlikkuse tõusu, mitte loomade hävitamise tõttu.

 

Edit Annusver
MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 525 korda, sh täna 1)