Tõnijal aastatega välja kaevatud müstiline ohverduskoht pärineb viikingite aegadest

LEIDE JÄTKUB: Eilse päeva leiud ulatab Marika Mägile kaevamistöid teinud Riina Riiel-Mürk. Taamal tegutseb kultuskoha naabruses elav suvesaarlane, arheoloogidele vabatahtlikult appi tulnud Hollandist pärit Jan Willem Ausems. Foto: Tõnu Veldre

LEIDE JÄTKUB: Eilse päeva leiud ulatab Marika Mägile kaevamistöid teinud Riina Riiel-Mürk. Taamal tegutseb kultuskoha naabruses elav suvesaarlane, arheoloogidele vabatahtlikult appi tulnud Hollandist pärit Jan Willem Ausems. Foto: Tõnu Veldre

Tõnijal juba mitu aastat vaikselt tegutsenud arheoloogid on tegemas viimaseid kaevamisi, et panna punkt viikingiajast pärit avastusele.

“Kui siin alguses tegutsema hakkasime, ei tahtnud me suure suuga oletama hakata, enne, kui asi ikka enam-vähem kindel on,” selgitab arheoloog Marika Mägi, miks nad alles nüüd oma avastusest räägivad. “Kui enne oli ainult spekulatsioon, siis nüüd võime küll öelda, et tegu on 6.–10. sajandist pärineva kultus- või ohverduskohaga, mis jääb täpselt eelviikingi- ja viikingiaega,” rääkis Mägi.

Esimeste kaevamiste järel selgus, et tegu on ebakorrapärase alaga, kuhu on ümberringi tassitud kivid, kuid mille struktuur ei sarnane ei ehituse ega matmispaigaga. “Täielik müstika oli alguses. Miks on siia hunnikus kive veetud ning need moodustavad kõrgendatud hunnikuid, mille kõrval laiutab tühjus? Siis avastasime, et kividega piiratud ala nurkades olid väiksed kiviringid, kus arvatavasti seisid postid. Meie esimene küsimus oli, et milleks seda kõike vaja,” selgitab Mägi oma esialgseid mõtteid ja uuringuid ajaloolise paiga otstarbest.

Avastatud põletamata luukillud, mis põletusmatuste tava jaoks oli ebatavaline leid, saadeti uuringutele. “Kaevamiste käigus tulid välja suured alad, kus oli massiliselt potikilde ja sekka ka loomade luid, siis hakkas tasapisi tulema järeldus, et ju see võis olla hoopis kultus- ja ohverduskoht, kus käidi söömas-tantsimas ja kuhu toodi ohverduseks inimeste luid, koljud arvatavasti seisid nende postide otsas,” kirjeldas Mägi. “Uuringud näitasid, et leitud killud pärinesid tegelikult veel varasemast ajast, seega on need sinna veel varasemast ajast justkui reliikviana toodud,” tõdes Tallinna ülikoolis arheoloogiat ja ajalugu õpetav Mägi.

Peale poti- ja inimluukildude tulid kultuskohast välja ka 2 nööpi ja sõrmus. “Suheldes Rootsi kolleegidega ja lugedes sealseid arheoloogiliste kaevamiste aruandeid, avastasime veel ühe põneva fakti. Nimelt on Lõuna-Rootsis avastatud samasuguseid müstilisi kohti, mis pole seotud ei matmiste ega ka struktureeritud kunagiste asustuskohtadega. Siin võib tõmmata mingeid paralleele, aga kuidas täpsemalt võivad need paigad siin ja seal elavaid inimesi ühendada, on juba uus uurimisobjekt,” ei oska Mägi praegu veel midagi kindlalt väita.

Kalme ja arvatava kultuskoha uuringud tegi raskeks just selle ebakorrapärasus. “Polnud ju midagi eeskujuks võtta ja mitte millelegi ei saa tugineda. Hunnikus kive ja nende vahel tühjad kohad, aga nüüd oleme õnneks oma avastustöödega lõpusirgel,” on Mägi rahul.

Avastatud killud viivad arheoloogid Tallinna, sest Saaremaa muuseumil pole nende jaoks enam ruumi. Leiukohta ei märgistata, sest maaomaniku sõnul soovib ta platsi kividest puhtaks teha ja tasandada.

Marika Mägi kinnitas, et kaevamistöid Saaremaal ta veel ei jäta, sest mõned huvitavad objektid alles ootavad uurimist.


Sepikoda Käkul

Ka arheoloog Jüri Peets tahab augusti alguses lõpetada juba pikemat aega kestnud arheoloogilised kaevamised Kaarma kihelkonnas Käkul keskaegse sepikoja asukohas. Sealt loodetavasti leitav rauasulatusase pärineb Peetsi hinnangul arvatavasti 15.–16. sajandist.

“Asi on seal seisnud üsna kaua, aga nüüd tahaks ära lõpetada,” oli Peets lootusrikas.

Kristi Luha

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 919 korda, sh täna 1)