Rocky lugu

Minu nimi on Rocky ja ma elan väga toredas kohas. Seda kohta kutsuvad inimesed kasside turvakoduks. Mul on siin päris palju kaaslasi. Olen siin olnud juba rohkem kui ühe pika aasta ja täna tahan ma teile rääkida oma loo.

Keegi ei tea, kuidas täpselt see lugu alguse sai. Igatahes leidsin ma eelmise suve alguses omale sõbra. Tänavatel ekseldes kohtusin Nurriga.

Jalutasime koos suvises Kuressaares ning nautisime elu. Vahel käisin Nurri juures rõdul, aga kui tema perenaine tahtis minuga rääkima tulla, siis põgenesin. Inimene oli minu jaoks liiga hirmus. Küllap olin oma elu jooksul seda kogenud. Siis saabus juunihommik, mis muutis mu elu.

Minuga juhtus õnnetus, millest ma kardan isegi mõelda, ja ma roomasin kohta, kus teadsin olevat turvaline. Nurri rõdule. Minu käpad oli viga saanud. Mul oli valus,ma nutsin. Siis tuli sinna inimene, kes mõistis, et seekord vajan ma abi.

Mind viidi kliinikusse, kus esialgu arvati, et ma ei saa sedasi enam edasi elada. Õnneks selgus peale käppade puhastamist, et asi ei olegi nii hull.

Edasi viis mu tee hoiukodusse ja sealt juba praegusesse elukohta. Ega ma inimest ikka usaldada ei julgenud, oh ei. Minu sõjaka välimuse ja turtsaka hoiaku järgi sain ma omale löömamehe nime. Khmm. No mulle see nimi päris meeldib. Miks mitte.

Sellega see lugu veel ei lõppenud. Elasin turvakodus vaikselt oma elu, ei sekkunud vaidlustesse, ei käinud inimestel kannul, lihtsalt olin. Kui keegi pai tahtis teha, siis ütlesin kohe, et see ei meeldi mulle. Kui nad ikka ei mõistnud, siis vehkisin käpaga ka. Ühel päeval leidsid inimesed, et olen muutunud imelikuks. Lasen nina peale pai teha, ei turtsu, ei vehkle. Ja siis said nad aru, et ma olen haige.

Olin juba ammu mõelnud, et ütleks neile, et mul on valus ja ma ei saa süüa. Alguses lootsin, et nad märkavad ise ja hiljem ma enam ei hoolinudki. Inimesed ei tahtnud sellega leppida ja viisid mu jälle kliinikusse. Seal selgus, et ma olen kaotanud peaaegu poole oma kehakaalust ja ma ei jaksa enam seista, liikumisest rääkimata. Pika uurimise tulemusena selgus, et mulle teeb haiget haavand suus, mis ei lase mul süüa.

Sain süsti ja valuvaigistit. Ja siis hakkasid nad mind toitma. Vägisi toppisid head ja paremat suhu. Rääkisid, et olen neile kallis. Ütlesid, et ma ei tohi alla anda. Nutsid koos minuga. Ja siis ühel päeval algas mu uus elu.

Toitma tulnud inimesele andsin käpaga, koperdasin kausi juurde ja hakkasin sööma. Elu oli jälle värve täis.

Tänaseks olen jälle priske ja rõõmus poiss. Jõudsin järeldusele, et inimene ei pruugigi alati vaenlane olla. Olen esimene, kes inimesi ukse juures tervitab ja pai nurub, julgen neile isegi sülle ronida.

Oma jutu lõpetuseks tahan tsiteerida inimest, kelle rõdul minu elumuutused alguse said: „Hooligem ja armastagem seda, mis on meie ümber, sest läbi armastuse sünnivad õilsad teod meile kõigile!”

See oli minu lugu. Öeldakse, et kassil on seitse elu. Mina olen valmis

alustama oma järgmist elu uues kodus. Tule mind vaatama! Rocky.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 351 korda, sh täna 1)