Juu akkab argiste asidega pihta

Ikka terit. Pühade rall oo siis nüid möödas ja juu akkab argiste asidega pihta jälle. Pähist ikka pühade aegus jägus. Ehkkid, neh puhas poest ostet’ värk olli. Neh, et miks ma jutu nüid nõukse kohta kiersi? Voasta algus oo irmus tuuline oln ja ennevanasti arvati, et kui voasta algus oo tuuline, siis sui pähis ep kasu. Juu sie paistab. Sokkusid põle koa liikumas oln mitte, nõnna et suuremad karjaõnne põle oodata. Aga nüidsel aal oo loomapidamine läin nii kulukaks, et kisse jõvabkid änam. Nii rikast inimest ju põle, kis omale ühe lehma jäksab kojo võtta. Siis ikka juba suurem karikond. Aga nuored ju kippuvad ää ülemoale puhas ja kavvakest nee vanad siis jõudvad.

Neh ja kui äkist voasta akatuseks katsuks natusse laanisid tiha, et mis seevoasta paramini soaks tiha kut minevoasta. Ei ma’p akka kellelegid ütlema, et midast täpsest piaks teistmuodi tiha katsuma kut siiamoani. Mõtelgu ikka igaüks ise.

Mineva voasta alguseks ma küll soovisi, et kui katsuks kõik siia soarelataka piale ää mahtu, kis tahtvad. Ja olli ikka sant tunne küll igakordas, kui ma tunsi, et just maa olegid sie, kis sii ülearune kipub olema. Nõnna et mõtelgu nüid sedakorda igaüks ise, et mesmuodi ta teeste inimeste jäuks, kis koa sii elavad ja olla tahtvad, võiks paramini akkama soaja.

Üks mure oo küll ja irmsast’ tahaks, et muhulased paneks omad piad kokku ja mõtleks välja, mõukse valemiga soaks nuored piale seda, kut nad oo ülemoal omad koolid ää lõpetan, siia tagasi meelita. Ma arva, et pihta piaks akkama hoopistükkis nende nuorde vanamatest. Kui ikka inimeselaps kodu näeb, et mamma-papa võevad sured kanged, koolitat’ ja targad olla, aga siikohtas nendest midagist ep pieta, arvatse, et olga ete piale, kus nendel ikka änam minna oo, siis oogid ühepääva käe. Mammad-papad äkist ep lähägid, aga voata nee lapsed ju koa änam siia ep tule. Eluilmaskid ep tia –äkist oleks ühepääva mõni, kis oma ettevõtmise siia soare piale üles ehitaks ja vielgid mõnele muhulasele tüöd annaks, aga näedsa lapsest piast oo korra ää kohutat’ ja nüid oo kõik.

Olgu tänatud, et ülemoalt siiski tuleb nõuksi akkajaid, kis sii paikseks tahtvad akata ja omale pissitassa juurikad alla kasvata katsuvad. Vähamasti nende naal lähäb elu eetsi. Nüidseks akkab õnneks ää kaduma sie irmus õomine koa, et kis ikka oo õige muhulane ja kis põle. Moo iest oo igaüks muhulane, kis tahab olla. Ja kui mõni ülemoa-mies tahab, siis oo ju ete kena. Aga kui sündin muhulased änam ep taha, voata siis piab küll mõtlema akkama, et äkist oo kogukond midagid valeste tein ja teese siit minema irmutan.

Nõnna et kui uieks voastaks midagi ikka tahta, siis seda, et katsuks ühteteist oida. Neid, kis oo siia tuodud, ja neid, kis oo siia luodud. Ühed muhulased kõik. Põle üks teesest änam.

Olge munuksed!

Irena Tarvis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 179 korda, sh täna 1)