Meite Juuli pajatab…

meite juuliNo näe juba vallast anti tääda, et ajalehele vaja kirjutada jälle. Õnneks veel väga kiire pole, siis ma jõua teitele natuke kirjutada ka. Ma kuulsi, et võib-olla Orissaare valla leht hakkab ka iga kuu ilmuma, vat see kena. Aga ma anna kohe tääda, et iga kuu ma’p jõua teitele kirjutada.

See kevad on nüüd juba kätte jõudnud, nagu kihnlased üks hommik raadiumis ütlesid, et nüüd järgnes sügisele kohe kevad. No ega me seda lund pole näind jah suurt. Oleks ikka võind natuke olla, oleks ilm valgem olnud, kuid mõnes mõttes jälle hea, pole lund rookida olnd ja tuba pole pidand ka nii hirmsasti kogu aeg kütma.

Mis siis veel? No nüüdseks on need valimised ka läbi, oh oli ikka aeg. Erakonnad pakkusid ikka kes pidu, kes kontserti, kes konjakit ja kohvi. Lausa kokaraamatud olid välja antud. Käis ikka kemplemine, aga nüüdseks siis otsused tehtud, mitmed korrad sedelid loetud, kuid valitsuse moodustamiseni pole veel jõutud. Aga ju nad siis ükskord selle valitsus kokku saavad ja siis hakkab meie elu hästi minema: pension tõuseb, pered saavad rohkem laste raha ja muidugi tõuseb ju veel palk ka kõigil.

Te mõtlete, ma nüüd puhta lolliks läind, aja sellist juttu, kuid valimiste ajal ju lubati siukseid asju. Näe see Maire Aunaste käis aga telekas selle 830-eurose lipikuga, mis ta muidu siis sellega seal eputas, kui täide ei lähe. Aga ma’p räägi rohkem praegu poliitikast, eks see ilus kevadine päiksepaiste loob silme ette suuremad unistused…

Teatrikuul ma võtsi kohe ette teatris käimise. Pensionärid teisest vallast hakkasid Pärnu teatri minema ja meite küla Armilde (ta sai sinna mehele) kutsus mind ka. Ma läksi kohe hea meelega, vanamees küll kobises, et ma pea just igal pool kut seajalg, õetud, sööma sees olema. Ma ütlesi, et varsti hakkavad kevadtööd ja saab seapõrsad võetud, siis ma’p saa enam kuskile minna. No kes keelab tal käimist, Orissaares kogu aeg ka teatrid, nüüd kinu ka, mingu ka.

Teatrietenduse pealkiri oli “Topeltmäng”. Oli ikka etendus. Üks mees elas kahte elu, üks päev ühe naise juures ja teise päeva teise juures. Aga ühel päeval hakkas see välja tulema, kui mõlema pere lapsed end internetis leidsid ja leidsid ka, et neil ühe nimega isa ja pealekauba taksojuht ka veel. Oh nii põnev oli, kus mees keerutas, aga näe välja ei keerutand. Kui siis lõpuks üles tunnista, siis teatasid naised, et nad teavad seda juba 16 aastat. Vat olid naised. Ma läksi koju ja küsisi oma va mehe käest, et kas tal ka teine naine kuskil? See vaatas, et ma ikka seal Pärnus päris lolliks jäänd.Järgmiseks ma põrutasi Tallinna. Lapselaps tegi mulle üllatuse ja kutsus mind sinna noh, mis maja see uus on, Soolarium või.

Vaatasime muusikali “Ooperifantoom”. No see ikka võttis vanainimesel suu lahti. Kus laulsid kenasti, kus olid laval uhked rekvisiidid ja kostüümidest ma üldse ep räägi. Ja saal oli ka rahvast puupüsti täis.

Ma küsisi oma lapselapse käest, et palju see saal ka mahutab, pidi olema 1829 kohta. No vat see oli elamus, ma ei oska kohe seda sõnadesse teitele siia panna. Ma ole oma lapselapsele ikka vägade tänulik, et ta mind siuksesse kohta viis.

Aga see teatrikuu pole ju veel läbi, nüüd ma taha seda Orissaare etendust “Soolane suudlus” ka vaatama minna. Naabrimutt oli juba käind, ütles, et igavene vahva. Talle oli kõige rohkem see valla raamatupidaja Malle meeldind. See oli laulnud niikui Heli Lääts. Ma pole veel kodus rääkind, et ma taha minna, aga ju vanamees siit ajalehest tääda saab.

Kuule nüüd ma ole siin hirmsasti plärisend. Hoidke siis ikka ennast, ega see esimene kevadpäike ju nii soe ikka pole, kui ta välja paistab.

Teite Juuli

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 72 korda, sh täna 1)