Praamiühenduse natsionaliseerimisest (16)

Saartevaheline praamiühendus on nüüd natsionaliseeritud. Nagu ka elekter, raudtee, Elron (vagunite istmete maik säilib tagumikus päevi!), Estonian Air, kohe-kohe ka gaas (Gazpromi asemele tuleb Elerin, mille hinnad on koledamad). Riik on ajanud turult välja tuntud headusega tegijad – Go-Raili, kõik eralennufirmad ja -ülikoolid, surub pikali Alexelat ja nüüd siis oli Vjatšeslav Leedo kord.

Suurest Tõllust alates on riik olnud Leedo vastu. Selles võitluses on kaks ministrit saanud poliitiliselt “surma” ja alles tragi naisterahvas suutis hiljutise ministrina nende püha sõja võita. Nüüdsel ministril polnud tagasikeeramiseks enam aega, mida mõistab iga triivima kiskuva praami tüürimees enne kai juurde keeramist. Kohtlased praamiehituslepingud olid ju juba alla kirjutatud…

Aga vaadakem ka enesesse: kas pole me aeg-ajalt olnud kadedad meist rikkamate peale? Soovinud neile halba? Itsitanud südames Leedo mingi ärimure üle? Sedapsi siis. Tänase riigi usaldamatus erafirmade vastu on meie ühise õeluse summa. Nii palju ausust meil siiski olgu, et öelda: aitäh sulle, Vjatšeslav, kõigi vahvate praamimälestuste eest ja sadade inimeste raske ja soolaselt magusa mereleiva eest nende laual. Kõik need aastad.

Poolt. Praamiliikluse natsionaliseerimise poolt on olnud järgmised argumendid. Esiteks, Leedo rahaasjad polnud läbipaistvad (aga PRIA-t ja euroraha jagav riik pole siin ütleja: siin on asjad paiguti umbpimedad). Teiseks: sama teenust pakkuda soovivate erafirmade vaheliste vaidluste vältimiseks kohtus on parem võtta kõik kohe endale – “minu oma!” – ja asi tahe. See võib ka õige olla.

Siis riigi suurem võimekus tagada liinile õigeks ajaks uued praamid. Kaks küsimust: milleks uusi praame vaja on ja teiseks, kust see riigi suurem juriidiline võimekus äkki tuli? Kui jõusurve maha arvata. Ning siis vabandus: omanikelt äravõtmine on ajutine, st pärast erastame tagasi, kuna teame juba ette, et asi läheb vussi. Kui Leedo ärist kõrvaldamine ainsa “plussina” maha arvata, siis ega muud jäägi.

Vastu. Poola torumehe tarkus ütleb: ära näpi toru sealtkohast, kust see ei leki. Praamiliiklus oli tänini tõstetud maailma tipptasemele. Ja selle asemel, et kahtluste korral raamatupidamine üle kontrollida, likvideeriti teenus ise. Kuldmune munev kana kõlbab supiks, aga siis ta kuldmune enam ei mune.

Natsionaliseerimise õudseks näiteks on 150 aastat kujunenud Eesti raudteega seotud kultuuri hävitamine: kadusid terved asulad, jaamahooned, teed, asustus. Riigistatud raudteed tähistavad nüüd kahel pool varemed ja idiootsed monsterdused tühjadel platvormidel.

Koos praamiliikluse nüüdiskultuuriga – mille osaks on ka igituttavad laevnikud! – võib kaduda praamisõitude traditsioon, nende eriline hing ja asustusedki. Langeb vari Saare- ja Hiiumaa suvisele kultuurielule. Kas usub keegi siiralt, et kasvõi Saaremaa ooperipäevad lähevad riigipraamide omanikule korda? Teenuse kvaliteet langeb kindlasti, pane kapteniks kas Kolumbus või Nelson ise.

Lootus? Lootust ikka on. Esiteks, kui natsionaliseerijad teavad ohte, millest rääkisime, on arvata, et neid suudetakse vähendada. Arvan, et vähemalt algul püütakse saavutatud taset hoida – eks siis näe.

Teiseks annab haldusreform Saare-, Muhu- ja Hiiumaa omavalitsustele võimaluse avaldada riiklikule praamiasutusele tugevat poliitilist survet. Saartel on nii palju väge küll, et üksmeelselt lihtsalt sundida uue halduskorralduse puhul tagama ka normaalset praamiliiklust.

Juhan Smuuli jutustuses ütleb Muhumaa mees Garibaldi Sturm: “Kurat, siin seisab mees, kes seitse aastat seinakella pärast kohut käis!” Kui praami ja liinidega narrimiseks läheb – seda enam.

Laiemalt võttes on see kõik Eesti olemasolu küsimus ja ma ei usu, et praeguse praamiühendusega riskides keegi midagi halba mõtles. Olen märganud, et kuigi väga vaevaliselt, aga veidike õppimisvõimelised oleme me küll.

Igor Gräzin
Muhu elanik, riigikogu liige, Reformierakond

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 360 korda, sh täna 1)