Julia Laffranque: mul tuli selgitada jäätee tähendust (1)

SUVISELT SÄDELEV: Tänutäheks sütitava ja haarava loengu eest ulatab SA Ülikoolide Keskus Saaremaal juht Maie Meius (paremal) suvesaarlasele ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunikule Julia Laffranque’le kingikoti Muhu leivaga. Foto: Urmas Saard

SUVISELT SÄDELEV: Tänutäheks sütitava ja haarava loengu eest ulatab SA Ülikoolide Keskus Saaremaal juht Maie Meius (paremal) suvesaarlasele ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunikule Julia Laffranque’le kingikoti Muhu leivaga. Foto: Urmas Saard

Esinedes üleeile õhtul sihtasutuse Ülikoolide Keskus Saaremaal ruumides loenguga, ütles Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik, suvesaarlane Julia Laffranque, et sageli tuleb tal kolleegidele selgitada asju, mis meile siin Eestis tunduvad iseenesest mõistetavana.

Prantsusmaal Strasbourg’is asuv Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) koosneb 47 kohtunikust, kes on pärit erinevatest riikidest ja on erineva keele- ja kultuuritaustaga juristid. “Seepärast polegi harvad juhtumid, kus mingi kohtuasja arutamisel tuleb meil üksteisele pisiasjades selgitusi jagada,” ütles Eesti esindaja EIK-is Julia Laffranque. “Need on nõksud, mida teavad vaid kodukandi inimesed.”

Nii näiteks pidi Julia Laffranque oma kolleegidele hiljaaegu selgitusi jagama, mida tähendab jäätee. “Jäätee küsimus kerkis päevakorda, kui arutasime kohtuasja Delfi vs Eesti riik. Sai ju kogu tüli alguse jäätee purustamisest,” rääkis ta. “Nii pidingi peamiselt oma Lõuna-Euroopast pärit kolleegidele selgitama, et talvisel ajal on ka mööda jääd võimalik ühest punktist teise liikuda.”

Rääkides EIK ülesehitusest ja tegevuse põhimõtetest, toonitas kohtunik Julia Laffranque, et nemad seal Strasbourg’is ei mõista kedagi süüdi ega õigeks. Tema sõnul tugineb kohtu tegevus eranditult vaid ühele õigusaktile – 1950. aastal vastuvõetud ja kolm aastat hiljem jõustunud Euroopa inimõiguste konventsioonile.

“Meie ei mõista kedagi süüdi ega õigeks. Eelkõige on meie ülesanne jälgida, kas inimestele on tagatud need õigused ja vabadused, mis on kirjas inimõiguste konventsioonis,” selgitas ta ja tõi kohe näite, milles peitub väike etteheide meie ajakirjandusele.

Tegemist oli Eestist Strasbourg’i jõudnud kohtuvaidlusega, kus kaebuse esitanu polnud nõus pistise andmise küsimuses toimunud uurimis- ja kohtumenetlusega. “Pärast EIK-i langetatud otsust kaebaja kasuks kirjutas siinne ajakirjandus, et Strasbourg’i kõrge kohus mõistis pistise andja õigeks,” märkis Laffranque. “Täielikult ebaõige väide. Me vaid juhtisime tähelepanu sellele, et menetluse käigus oli rikutud süüdistatava õigusi, nimelt ei tagatud talle täielikku juurdepääsu menetlusega seotud dokumentidele.”

Julia Laffranque veel rõhutas, et ei maksaks karta ega solvuda, kui näiteks Eesti riik mingis küsimuses Strasbourg’i kohtus kaotajaks jääb. Tema sõnul ei soovi keegi meie riigile sellega halba. “Vastupidi, inimõiguste kohus soovib vaid viidata puudustele, mis meie ühiskonnas on, ja et midagi tuleks muuta, et demokraatia ja õigusriik siin tugevneksid,” lausus ta. “Ka Eesti õiguspraktikas on olnud juhtumeid, kus pärast EIK otsust on tulnud meil seadusi muuta.”

Praegu on EIK menetluses ligi 64 000 kaebust, sh Eestist 95. Enim on kaebusi Ukrainast (21%), millele järgnevad Venemaa, Türgi ja Itaalia.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 275 korda, sh täna 1)