Kuidas minust aastaks hobitreener sai

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas eelmise aasta augustis meie endine spordijuht Kaire Nurja mulle sundimatu vestluse käigus teatas, et sügisest hakkad siis lastele kergejõustikutrenne andma. Minu ahhetava vastupanu lõpetas ta väitega, et Orissaare koolil on igati konkurentsivõimeline võistkond olemas ning tema üksi seda Tartust juhendada ei suuda.

Kohusetundliku inimesena pobisesin, et hea küll, laste pärast, kuid ma pole ju õppinud treener. Teen nii, kuidas oskan, ja üle ühe trenni nädalas ma oma arstitöö kõrvalt ei jõua. Lõppkokkuvõttes andsin nädalas trenne kaks, vahel ka kolm, lisaks kooliaasta jooksul neli korda maakondlikel ja vabariiklikel etappidel käimine ning kõige lõpuks finaalvõistlus Kuressaares.

Orissaare kool oli igal etapil ilusasti pildil, juhtides enne finaali võimsalt. Siis sai Parksepa kool aga oma vanema vanuserühma poisi korvpalli asemel TV 10 Olümpiastardi finaali kergejõustikku tegema ning nii nad meist mööda tuhisesidki. Orissaare oli väiksemate koolide seas neljandat aastat järjest teine.

Olen laste üle väga uhke, sest nad olid tõesti tublid. Eelmisel aastal olnuksime tänavuse punktisummaga võitjad, kusjuures kõik lapsed parandasid oma aastatagust tulemust tunduvalt. Finaalis tegid üheksavõistlust 14-aastane Siim Sander Pärn (vanemas grupis), 11-aastane Eke Rüütel ja 10-aastane Riko Robi Tamtik (nooremate poiste grupis, kus vanusepiir on 12 aastat), kaheksavõistlust 13-aastane Emili Sepp (vanemas grupis), kuuevõistlust 11-aastane Eliise Vichterstein (nooremate grupis). Vabariiklikel etappidel käisid kooli veel aitamas Lehte Lehtjõe, Lisell Reinmets, Kristiina Kesküla, Martin Štolfa, Juho Jakob Sünter, Kristofer Kollo, maakondlikel etappidel osalesid ka Lissel Lee Tamtik, Sandra Stahhiv, Sanne Kakko, Lissel Ernesaks, Armin Pukk, Tõnn Pärn.

Olgem ausad, kõigil, isegi suurtel koolidel on täisvõistkonnaga väljatulek üha raskem. Finaali jõudiski väiksemate koolide osas lubatud kuue asemel vaid neli. Räägitakse võistlusformaadi muutmisest.

Milles asi? Sport, välja arvatud näpunühktelefoni- ehk pöidlasport, ei ole laste seas popp ja pallimängud meelitavad vähesedki kergejõustikuhuvilised endale. Laste arv koolides väheneb, aga kõige olulisem – maal ei jätku treenereid, sest see töö ei toida. Samas on kergejõustik väga ilus spordiala. Peab märkima, et võistlevate laste seas võib näha üha huvitavamaid jooksu- ja hüppetehnikaid, aga seda kahjuks taandarengu suunas.

Tallinna lastehaigla teenekas ortopeed dr Silvia Nittim tõdeb, et tema juurde satub üha rohkem lapsi põhjendusega, et laps ei oska joosta. Küsite, kuidas see võimalik on. Kuid liikumise osa on meie lasteaedades ja koolides vähenenud ning ema-isa jooksmist kodus ju ei õpeta. Hoovisport on kadunud.

Nii võimegi näha tuuleveski-kätega ja täistallal jooksvaid lapsi, kellega siis lampjala-hirmus arste pidi käiakse ja tallatugesid ostetakse. Jalga liialt toetavad jalanõud muudavad tallalihased laisaks ning lapsed peaksid selle vältimiseks võimalikult palju hoopis paljajalu jooksma. Vaadake või meie kümnevõistluse 16-aastast imelast Hans-Christian Hausenbergi, kes jäi juba TV 10 ajast silma paljasjalgsena ning hüppas hiljuti paljajalu kõrgust 1.95! See peaks aitama ka vigastusi vältida.

On tähelepanekuid, et tänapäeva lapsed alustavad marssimist sama käe ja jalaga, minestavad rivistustel, sõjaväkke minevad noormehed ei tee ära tüdrukute normegi. Treeneritelt olen kuulnud tõdemust, et tänapäeval tuleb lapsi kõigepealt niikaugele treenida, et nad üldse suudaksid kvaliteetset kergejõustikutrenni teha.

Kallid lapsevanemad, kõik algab teist! Õhutage lapsi liikuma, näidake ise eeskuju. Õpetajad, ärge arvake, et sport teeb rumalaks või et see on ainult rumalatele. Vastupidi! Vene aja lõpus tehti ühes Tallinna koolis eksperiment: kehalise kasvatuse tund toimus iga päev ning laste õppeedukus paranes. Kes on füüsiliselt terve ja tugev, elab elu palju täisväärtuslikumalt, sest ta lihtsalt jõuab palju rohkem.

Eelkõige on see meie rahvuse püsima jäämise küsimus ning liikumisharjumuse kujundamine peab olema süsteemne riiklik poliitika. Praegu takistab riik väiksemate kohtade spordielu näiteks sellega, et nõuab riikliku toetuse saamiseks treenerilt viiendat kategooriat. Selleks tuleb läbida paras aja- ja rahamahukas kadalipp. Väikesel spordiklubil on tõsiseid probleeme treenerite tasustamisega. Eks treeneritöö põhiliselt õhinapõhine tegevus ole, nagu paljud asjad siin Eesti vabariigis. Samas on see ju ka lapse kasvatamise raske töö, mida oma nahalgi kogesin.

Kurb, kui siis ka omavalitsus sporti ei-tea-mitmendajärguliseks peab ning käsib omatulu juurde leida. Kas trennitasude tõstmisega? Siis jääb liikumisega tegelevaid lapsi ju veelgi vähemaks. Kurb, kui kool kehalise kasvatuse tunde vähendab. Kurb, kui kool küsib vaid, et kuhu TV 10 auhinnaraha jäi. Aga kooli nime kõrgel hoidmine? Kui me jäänuks ka auhinnarahata, teatakse terves Eestis Orissaare kooli ikkagi kui võistlussarja edukaimat. Olgu öeldud, et teist aastat läks raha sihtotstarbeliselt valla laste spordile ja minu meelest on see õiglane.

Nüüd veel TV 10 Olümpiastardi emotsioonidest. Vabariiklikul etapil Tallinnas kiljusin iga kord, kui Eliise ületas järjest uusi kõrgusi ning ka veel vägevat isiklikku rekordit tähistavast 1.40-st esimesel katsel üle sai, mis lõpuks andis kolmanda koha ja intervjuuvõimaluse telekas. See oli tõesti kihvt.

Treeneritöö suurim tasu on, kui laps su näpunäiteid järgib ja hea tulemuse teeb. Üks, mida püüdsin ikka ja jälle lastele sisendada, oli: keskenduge! Minu meelest jääb tänapäeva noortel just sellest puudu, aga keskendumisoskus aitab ka edasises elus väga palju. Sport õpetab end kokku võtma.

Teine ilus hetk oli Rakveres, kui Siim kettaheites võidu võttis ja treenerina hõigati välja mind, kuigi ma polnud teda otseselt treeninud. Siim tegi TV 10 võistlust üldse korvpalli kõrvalt ning siin aitas teda varasem kogemus – kaks aastat tagasi oli ta nooremate poiste osas üldvõitja.

Meelde jäi, kuidas Rauno Liitmäe poistele teivashüpet õpetamas käis. Piisas vaid Rauno mõnest õpetussõnast ja särasilmsete hüppajate arv muudkui kasvas. See vaimustus kestis nädalaid ja lõppes Eke maakondliku võiduga.

Võistkonnast rääkides tuli võistlustele sõites alati hinge kinni hoida – kas kõik on kohal, eriti just Siim ja Emili, sest nende asemel polnudki kedagi välja panna. Nad olid alati kohal! Ja me ei saanud aasta jooksul ühelgi alal nulli kirja, mis on omaette saavutus.

Finaal, mis toimus tuulisel Kuressaare staadionil, jääb eluks ajaks meelde. Kuidas peakorraldaja Andres Laide ilmateadet jälgides jooksu- ja hüppepaigad mõlemal päeval vastavalt tuulesuunale lastele allatuult seadis. Kuidas kohtunikud tugeva tuule tõttu stardipauguni tõkkeid kinni hoidsid. Kuidas 14-aastane tüdruk palli 70 meetri kaugusele virutas. Kuidas Virge Treieli treeningrühma kolm tüdrukut esiviisikusse tulid. Kuidas me kamba peale – mina, minu tütar Liina, minu kunagine treener Milvi Viss , Kaire Nurja ja kooli kehalise kasvatuse õpetaja Margo Rüütel – iga lapse juurde teda juhendama püüdsime jõuda. Kuidas lapsed enne viimast ala – pikamaajooksu – küsisid, kui palju on meil võiduks punkte vaja ning kuidas lõpuks vallavolikogu esimees Marili Niits võistkonda kringliga üllatas. See viimane pani meid kõiki ahhetama – üle aastate esimene tähelepanuavaldus valla poolt. Aitäh!

Igatahes minu süda jäi rahule, sest tegime kõik, mis oli sel hetkel võimalik teha. Aitäh, lapsed, et alt ei vedanud, aitäh, lapsevanemad, et toetasite! Olen tõesti tänulik selle elukogemuse eest.                 Kuidas edasi, ei tea, sest hetkeseisuga pole tulevaks aastaks ei täit võistkonda ega kergejõustikutreenerit, kuid ei või iial teada…

Elo Lember,

hobitreener

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 159 korda, sh täna 1)