Ärge minu lapsele küll kommi andke! (14)

Suvised kogupereüritused on täies hoos ning ikka ja jälle kohtame seal karvaseid tegelasi, maskotte, kes käivad ringi komme täis korviga ja pakuvad sealt maiust. Kindlasti teeb see paljud lapsed rõõmsaks, aga meie pere jaoks on see probleem. Mures on ka paljud teised väikeste laste emad, sest enamasti on need lutsukommid ning iga esmaabi õppinud inimene teab, et lutsukomm ja väikelaps lihtsalt ei käi kokku.

Minu kirjatüki eesmärk pole see, et muhedad karvased maskotid oma kommidega peaksid kaduma. Kohe kindlasti mitte! Lihtsalt vankris istuvate laste vanematelt tuleks enne küsida, kui nende maimuke kommikorvi sobrama lasta.

Rõõmsaks teeb ka kleeps või õhupall

Osa seda ka teeb. Näiteks päästekoer Nublu. Ka siis, kui pisike käsi juba ise kommi haaras, uuris Nublu lapsevanemalt, kas ikka tohib anda. Eitava vastuse korral läks Nublul käiku plaan B ning ta ulatas pisikesele põnnile hoopis kleepsu. Juba jonnigrimassis näole ilmus lai naeratus ja lapse päev oli jälle rõõmus. Sama palju teevad rõõmu ka näiteks õhupallid.

Kui keegi nüüd arvab, et ma teen sääsest elevandi, siis nii see ei ole. Veel mõni aasta tagasi ei osanud ma näiteks ettevõtetes klientide jaoks letile asetatud kommikausis mingit ohtu näha. Samuti ei tekitanud minus vastakaid tundeid see, kui suured karvased maskotid üritustel pisikeste põnnide juurde kükitasid ja neile kommi pakkusid. Minu arvamus muutus aga umbes pool aastat tagasi, kui meie peres juhtus õnnetus. Õnnelik õnnetus.

Ühel koosviibimisel avastas me pere noorim liige, et laual kausis on kommid, ja tema jaoks tundus kõige ahvatlevam just lutsukomm. Mine tea, vahest seetõttu, et kausis olnud kommidest oli see ainus, mille avamine pooleteiseaastasele mingeid raskusi ei valmistanud, kuid esimesena see suhu kadus.

Minu imestuseks loovutas ta kommi üsna kiiresti ja juba mõne minuti pärast mõistsin, miks seekord ei olnud suuri läbirääkimisi vaja – nimelt oli väikesel kavalpeal tagavaraks veel üks paberist lahti harutatud komm, mis kohe suhu kadus.

Tean, et paljudel väikestel lastel ei ole lutsukommi söömine ja nätsude närimine mingi probleem, kuid sama palju on neid väikeseid põnne, kes sellega enne kolmandat eluaastat hakkama ei saa.Minu laps kuulub nende viimaste sekka, sest vaid mõni hetk hiljem ei saanud ta enam hingata. Õnneks tänu esmaabiõpetusele, mis soovitab lapse kiiresti pea alaspidi panna, ja kõrval olnud toetavatele inimestele kukkus see komm minu pikkade näppude abiga ruttu põrandale. Meil vedas, aga ma ei taha enam kunagi elada läbi seda tunnet, kus iga vaikne sekund näib igavikuna.

Minu laps ei oska neid komme veel süüa ja ma ei taha, et talle neid pakutakse. Seega sobib mulle täiesti, kui minu käest enne lapsele kommi pakkumist uuritakse, kas tohib.

Jonnivale lapsele on raske selgitada

Sarnastest muredest olen kuulnud ka paljudelt teistelt lapsevanematelt. On neid, kes arvavad, et lutsukomm lõhub hambaid, ja neid, kes lihtsalt ei soovi, et laps kommides kasutatavate toiduvärvidega kokku puutub. On ka neid, kes üldse ei taha, et tema laps enne kolmandat eluaastat magusaga kokku puutub.

Näitena võin tuua peretuttava loo, kes käis hiljuti ühes ettevõttes, kus tuli üsna kaua oodata. Väikesele lapsele oli ootamine paras piin ning ta andis sellest ka valjuhäälselt märku. Emale tõttas appi abivalmis teenindaja ja sirutas nutva põnni poole kommikausi.

Eesmärk oli tegelikult hea, sest tema soovis, et klient tunneks end hästi ja mugavalt ning lapse nutt lõpeks. Heatahtlik teenindaja ei võinud ju teada, et sellele lapsele oli allergoloog magusasöömise ja igasugused toiduvärvid ära keelanud ning ema ei saanud kommi vastu võtta. Kommidest keeldumine ajas väikese tegelase aga veel kurjemaks ning ema otsustas parem lahkuda. Tihti ei ole jonnivale lapsele võimalik midagi selgitada ning lapse jonnikisa taustal ei tunne end hästi ka ükski teine ruumis viibija. Seega ei ole kompvekid väikelapse tuju tõstmiseks alati kõige parem mõte.

Rõhutan siin veel kord, et jutt käib alla kolmeaastastest lastest, mitte nendest, kes laste töötubades iseseisvalt meisterdavad ja joonistavad ning samal ajal põses oleva kommiga suu magusaks teevad. Nendele on vanemad kindlasti juba asjad selgeks teinud ja kui kommi süüa ei või, siis seda nad ise enamasti ka teavad.

Seetõttu soovitan soojalt, et kõik Lõvi Leod, Nublud, Jänku-Jussid, Käsna-Kalled ja teised muhedad laste lemmikud võiksid alati enne, kui nad vankris istuvale lapsele kommi ulatavad, ema käest järele uurida, kas tohib. Ikka selleks, et suvest jääksid kõikidele vaid rõõmsad mälestused.

Evely Aavik
Lapsevanem

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 987 korda, sh täna 1)