Ekke Moori rännakud Sadamaaidas (1)

30. juulist on Sadamaait taas tegutsenud Kuressaare teatrimekana, kus kohalikel teatrihuvilistel on olnud erakordne võimalus näha laval EMTA lavakooli üliõpilasi.

Kuuldavasti olnud “Ekke Moori” lavastus Kuressaare linnateatri direktori Piret Rauga unistus. Nüüdseks siis juba unistus, mis on teoks saanud ja millega võib kindlasti rahul olla. Mänguline ja romantiline August Gailit jõudis Sadamaaida lavale noorte ja uljaste lavakate etteastes.

Lavakate “Ekke Moor” on meheks saamise lugu. Omamoodi on need Gailiti loodud mehed isegi mitte-eestlaslikud (kas selle põhjuseks võivad olla Gailiti Läti juured?). Kui mõelda teistele eesti tähtromaanidele, nagu “Tõde ja õigus”, “Mäeküla piimamees”, “Kõrboja peremees” jne, siis on nende romaanide meestegelasi ikka kujutatud kinniste ja õnnetutena. Eesti romaani meestegelane on pigem töökas ja kannatav kui meeleline ja vagabundlik. Sellepärast on Gailiti teosed kindlasti ühed helgemad oma kujundite, mängleva teksti ja vastuoludega.

Ilusad kujundid, maagilisus ja otsiva hinge maailm olid lavastuses “Ekke Moor” olemas. Ääretult hästi lavastatud tükk. Ühelt poolt oli kõik nii kargelt-põhjamaiselt napp, ilus ja tark – lavakujundus, tekstitruudus, valgus. Teisalt nii külluslik – näitlejate mängulust, värvikad osatäitmised, pikad dialoogid ja liikumisstseenid.

Helid vaheldusid hellast hiiu kandlest robustsete trummipaugutusteni. Etendust läbis pidev parmupillimäng. Otse loomulikult mängisid kõiki instrumente lavakad ise. Usun, et ilma mingigi pilli mängimise oskuseta on võimalused lavakunstikooli sisse saada pea olematud. Vaimult ja oskustelt multifunktsionaalsed tänapäeva tudengid kasutavad ühtviisi hästi nii sõna kui keha väljendusrikkust.

Siin avaldubki “Ekke Moori” lavastaja Aare Toikka suurepärane töö. Ta on pannud selle väikese 27. lennu üliõpilased tegema kõike – laulma, tantsima, pilli mängima, võitlema, orgasmi saama, pikki dialooge pidama. Tähtsaim – üliõpilased oskasid üksteisega arvestada ja tähele panna oma kaasnäitlejat. Kõik oli täpne, ladus ja puhas.

Vaatajail võis jääda mulje, et kõik tuleb väga kergelt ja mängeldes. Kindlasti mängeldes, kuid mitte kergelt. Juba füüsiliselt on see lavastus näitlejaile paras väljakutse – seda võis aimata ka sinikaist tüdrukute säärtel. Sinna otsa veel tiheda teksti esitamine valjult ja arusaadavalt!

Väga meeldis ka lavastaja idee, et ei ole peaosa. Kordagi ei tekkinud tunnet, et Karmo Nigula (Ekke Moor) oleks eelistatud või et talle oleks määratud kandev roll. Ekke Moor oli küll lavastust siduv ja läbiv tegelane, kuid peaosaks oma võimsuse poolest võis pidada ükskõik millist tugevat esitust erinevates stseenides. Eredamalt jäid meelde Liisa Saaremäeli Neenu-moor, Karl Laumetsa Toomas Üüve ja põdrapull, Risto Vaidla kraavihallide kuningas, Ester Kuntu lapi tüdruk Lassi ja Markus Habakuke jahimees Jürga. Kõik oma tegelased mängis läbivalt meeldejäävaks Ott Raidmets, kelle teatraalsus on loomulik ja kes tunnetab juba praegu peenelt oma rolli ja selle piire. Väga meeldis ka Jürgen Ganseni näitlemine – küll pisut ühekülgsed rollid, ent väga hea huumori ja ilmekusega tehtud. Meenus Dajan Ahmet. Kahju, et ei saa pikemalt erinevatest tegelastest rääkida, sest armsaid hetki ja rõõmu noortest näitlejatest oli nii palju.

Sadamaait on küllaltki väike ruum. Eriti väikeseks võib see ruum jääda, kui laval on korraga kokku 11 näitlejat koos pillidega. Iir Hermeliini näiliselt lihtne, aga geniaalne kunstnikutöö täitis arvatavasti lavastaja ja vaatajate ootused.

Olen “Ekke Moori” lavastuse kohta oma tuttavatelt-sõpradelt kuulnud palju häid ja armsaid sõnu, see etendus on inimeste meeled õnnelikuks teinud. Ülekõige rahvastaar on Markus Habakuke hobune Džabo. Nii kohaliku kui ka mandripubliku vaimustus lavastusest ja näitlejatest on siiras.

Hoidke oma rõõmu ja annet, 27. lend!

Piret Puusepp
piret@arensburg.ee

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 631 korda, sh täna 1)