Piimaringi lõpp pani lihaveiseid kasvatama (1)

MAA SOOL: Endel Saarkoppel ei jätnud loomapidamist ka siis, kui piimaautol enam lauda juurde asja ei olnud. Foto: Tambet Allik

MAA SOOL: Endel Saarkoppel ei jätnud loomapidamist ka siis, kui piimaautol enam lauda juurde asja ei olnud. Foto: Tambet Allik

Kolm aastat tagasi seoses piimavarumise lõpetamisega Muhu põhjarannikul saatuse hooleks jäänud väiketootjad pole käega löönud, vaid hakkasid pidama lihaveiseid.

Kallaste küla talunik Endel Saarkoppel on nüüdseks oma 8-pealise lüpsikarja asendanud lihaloomadega, kelle ees ta koos abikaasa Eve Saarkopliga hoolt kannab ja penisionile väikest lisa teenib.
Eluaeg loomadega seotud olnud mehe ja tema zootehnikust kaasa süda on rahul, ka nõuab ligemale poolesajapealine kari vähem hoolt kui piimalehmad ja võimaldab pensionipõlvest rohkem rõõmu tunda.

Eve Saarkopli sõnul likvideerisid nad oma piimakarja niipea, kui piimavarumine põhjarannikul Hellamaa ühistu seiskumise järel lõpetati, ehkki plaan oli piimatootmisega nii ehk naa lõpp teha.
“Huvi kadus ära, polnud enam perspektiivi,” räägib Eve. Vara tuli tõusta, piimavaruja oli juba hommikul kuuest ukse taga ning sellist rahmeldamist Eve enam ei soovinud. Isegi kui piimaring põhjarannikule tagasi tuleks, ei tahaks ta seljataha jäänud vaeva ja valu tagasi.

Viidates pensionieale, ütlevad Saarkoplid, et tõuaretusele nad tähelepanu ei pööra, vaid piirduvad ristandite kasvatamisega. Piimakarja on nad seemendanud aberdiin-anguse, herefordi, simmentali ja šarolee tõupullidega. Praegu on Kallaste loomapidajatel koos vasikatega 49 looma ning karja suurendamine söödamaa nappuse tõttu kõne alla ei tule. Majapidamise käsutuses on kokku 80 ha maad, sellest karjatamise all 15 hektarit, ülejäänud on heinamaad. Söödavarumisel ja muudel masinatöödel on perel abiks ka poeg Ivar.

Loomi on Saarkoplid müünud Juta Valge tapamajale, aga müünud ka nuumloomadeks. Sel talvel oli söödapuudus nii suur, et juba veebruaris tuli üheksa pullvasikat Audla nuumabaasi müüa. Loomapidajad rõhutavad, et suurt raha nad loomade kasvatamisega ei teeni ja asi tasub end ära vaid pindalatoetuste najal.

Rahul oma praeguse eluga on ka teine Muhu põhjaranniku piimaringi viimane tootja Aada Vahter Tuusti külast, kes, tõsi küll, oleks piimakarja edasi pidanud ja loobus sellest alles siis, kui sai selgeks, et piimaautot enam tõepoolest kunagi ei tule. Enne seda oli ta piima müünud ümberkaudsetele elanikele, jootnud vasikatele ja lasknud piimal hea maitsta isegi lehmadel, kes samuti lüpsisoojast piimast rõõmu tundsid. Vahepeal tekkis isegi lootus, et Aada lehmade toodangu võtab peale mandril piima järel käinud haagisveok, kuid paraku ei mahtunud see hiiglane Tuusti pisikese majapidamise juures ümber keerama ning sellega sai lugu lõpu.

Nüüd on Aadal pidada kaheksa looma. “Üks pull läheb oktoobris müüki ja sedasi natukehaaval ma hingitsen,” räägib ta. Sissetuleku mõttes on piimaraha regulaarse laekumisega hellitatud Aada Vahteril lihaloomade kasvatamine keerulisem. “Lihaloom kasvab ju hulga aeglasemalt, võrreldes sellega, et lehm annab piima iga päev ja piimaraha laekub igas kuus,” selgitab Aada. Korraliku müügilooma kasvatamine nõuab aga vähemalt aasta. Esialgu on ta aasta jooksul saanud müüa kolm looma, aga sellesse bilanssi kuuluvad seni ka ülearused vanad lüpsilehmad.

Sarnaselt Saarkoplitega on ka Aadal praegu vaid ristandid, ent eesmärk või õigemini küll unistus on jõuda puhtatõulise karjani. “Kui ma saaksin omale osta ühe puhtatõulise vasika, siis oleks minu valik simmental,” kinnitab Aada Vahter, kes peab seda tõugu lihaveistest kõige rahulikumaks ja kõige mõnusama iseloomuga lihaloomaks. “Ma ikka unistan, et äkki õnnestub nii palju raha säästa, et saaks osta kaks simmentali mullikat, ja siis sealt saaks hakata arendama seda puhtatõulist karja.”

Aada Vahter räägib, et midagi peab inimene elus tegema ja niisama vahtida ei taha ta isegi pensionipõlves. “Kui juba maal elad, siis olgu ikka mõni loom ka,” leiab Aada. “Aianduse peale ei ole mul väga kätt, aga loomadega läheb mul väga hästi, me sobime omavahel.”

Aada sõnul on tal loomapidamiseks ka head tingimused, sest karjamaa on kohe kodumaja naabruses. “Ma ei pea ajama mingit pikka karjateed nagu mõnel pool, vaid loomad tulevad ise väravasse ja pärast seda on nad kohe karjamaal,” räägib Aada. “Ma näen, kuidas nad liiguvad, ja kui keegi on kuskil aia ära lõhkunud, ma satun ju kohe peale.”

Aada Vahter ei ole mitte kogu oma elu loomi kasvatanud. Nõukogude ajal töötas ta kaubanduses, nii Pihtlas, Kuressaares kui ka Muhus. Viimaseks palgatöölise kohaks jäi Hellamaa tööstuskaupade pood, mis suleti 1992. aasta märtsis. Pärast seda hakkas Aada esmalt hoolitsema haige ema eest ning võttis ühtlasi enese kanda ka loomapidamise.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 035 korda, sh täna 1)