Kängurupoiss Aki elupäevad lõppesid (6)

OLI JUBA TUBLI: Ehkki kõik kulges Aki kosumisel plaanipäraselt ja ta oli n-ö oma eluks peaaegu valmis, segas loodus paraku sellele ise vahele. LUULUPE LOOMAPARK

OLI JUBA TUBLI: Ehkki kõik kulges Aki kosumisel plaanipäraselt ja ta oli n-ö oma eluks peaaegu valmis, segas loodus paraku sellele ise vahele.
LUULUPE LOOMAPARK

Saaremaal sündinud ja Viimsis kosunud kängurupoisi Aksli ehk Aki elu jäi napilt üheksa kuu pikkuseks.

Läinud laupäeval ründas Akit arvatavalt rebane, kelle rünnaku elas ta küll üle, kuid tohterdamisele järgnenud šokk oli loomakese jaoks liiast. Tarmo Hellat, kes Aksli eest hoolitses, oli looma surmast löödud. See on ka mõistetav, sest kuna kängurupoeg vajas tibatillukesena tema eest hoolitseja kehasoojust ja südamelööke 24 tundi ööpäevas, oli Hellat see, kes Aki kukruga enese külge kinnitas, olles loomale “emaks”.

Aksli pärisema oli Saaremaal Luulupe loomapargis ootamatult surnud ja pargi peremees pidi hoolt kandma ka teiste loomade eest. Nõnda tõttas loomapargile kodulehte koostada aidanud Hellat Akile appi. “Kui keegi on vastu sinu ihu 24 tundi ööpäevas, kolm kuud järjest, siis loomulikult tekib side,” kurvastas ta.

Sel esmaspäeval toodi Hellati juures viibinud Aki elutu keha Saaremaale, et ta saaks puhata siin oma pärisema kõrval. Metsloom, kes oli hüpanud üle pooleteise meetrise aia, ründas Akit laupäeva hommikul kella 8–8.30 vahel. Ilmselt oli tegu noore rebasega, sest nood pidavat loomaarsti sõnutsi suutma hoogu võttes sellist kõrgust ületada küll.

“Leidsin ta suhteliselt kiiresti, sest läksin talle hommikust piima andma. Ta sai kiiresti arsti juurde toimetatud, seal sai tehtud õmblused ja kõik vajalik, aga ta oli lihtsalt sellises šokis, et ta süda ei pidanud vastu,” rääkis Hellat.

Mehel on kõige rohkem kahju selle pärast, et Aksel oli enne rünnakut tegelikult juba täitsa terve. Vaid nädalake veel pidanuks ta Viimsis viibima ja pääsenuks siis Saaremaale loomaparki tagasi. Korra ta tegelikult saarele juba toodigi, ent kängurupoissi tabas siin raske kõhuhäda. Samas vaevas Akit igatsus Hellati kui oma senise “ema” järele. Oli ta ju temaga veetnud kogu oma senise elu. Nõnda käis mees loomal järel ja viis ta mõneks ajaks taas enda juurde kosuma.

Aki oli seni tänu Hellati hoolitsusele sirgunud jõudsalt ja hakkas juba tasapisi iseseisvuma. Ta oli rõõmsameelne kängurupoiss, niivõrd-kuivõrd seda looma kohta öelda saab. “Aga loodus tuli vahele ja saatis talle röövlooma kallale – ta polnud veel nii tugev, et vastu hakata –, sinna polnud enam midagi parata. Väga kahju, et nii läks.”

Tarmo Hellati sõnul elas Aki õnneks ilusat elu. Tänu sellele, et ta mehega 24/7 kaasas oli, sai Aki palju ringi käia ja näha. “Käisime temaga ka teletornis ja ta kohtusa ka Arvo Pärdiga, õnnestus tedagi rõõmustada,” ohkas Hellat. “Aga väikese Akseli teekond lõppes seal, kus ta sündis – Saaremaal.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 401 korda, sh täna 1)