Numbrite taga tuleb näha ka inimest (5)

hoiupõrsas
Üks põhjus, miks perekonnas tekivad tülid, on rahapuudus. Selle asemel, et koos sõbralikult lahendusi otsida, tülitsetakse ja süüdistatakse teineteist, kuni lõpuks minnakse lahku.

Eesti riigiga on nüüd juhtunud sama asi – käib kaklus selle ümber, kes ikkagi peaks olema see, kes meie riigile makse maksab ja riiki ülal peab. Tavaliselt saab esimesena kõrini sellel, kes tunneb, et üks on laisk ja teine loll ja tema peab üksinda rabama – siinkohal siis ettevõtjal, kes on kõrgete maksude käes vireledes sunnitud päevast päeva kuulama süüdistusi, et ikka veel ei piisa ja tuleks ikka rohkem maksta. Mille muu kui kiire lahutusega see asi lõppeda saakski? Ehk siis sellega, et ettevõtja kolib siit riigist minema ja jätab oma vaese Eesti sunnismaisena nälga ja külma.

On aga ka teine võimalus – et ettevõtja ja tema riik saavad aru, et nad on partnerid, kes teineteiseta hakkama ei saa, ning seetõttu istuvad maha ja räägivad rahulikult läbi, kuidas koos edasi minna. Seda saab teha vägivalla ja sunnita, arvestades Exceli tabelile lisaks ka inimkäitumise omapäradega. Eeskujusid pole vaja kaugelt otsida, need on meil naaberriikide näol siinsamas olemas.

Läti näide

Üks võimalustest on vähendada mikroettevõtjatele kehtivaid makse, nagu seda on teinud Läti. Kui näiteks Läti mikroettevõtja müüb oma teenust 2000 euro eest kuus ja ettevõtte juhatuse liige maksab endale sellest 720 eurot netotöötasuna, siis maksab Läti ettevõtja riigile 180 eurot. Kui Eesti ettevõtja suudab müüa oma teenust 2000 euro eest, siis makstes omale 720 eurot netotöötasu, maksab ta riigile 759 eurot (333 eurot käibemaksu, 284 eurot sotsmaksu, 142 eurot üksikisiku tulumaksu). Seega pole imestada, et nii paljud Eestis oma käibed pigem kajastamata jätavad.

Kuulen juba hääli, mis küsivad, et kui kehtestaksime Lätiga sarnase süsteemi, siis millega me selle osa kataksime, mis maksude vähendamisel puudu jääks. Vaat siin see konks ongi – kui kehtestame maksud, mis on väikese tegija jaoks mõistlikud, siis maksuraha suureneb, mitte ei vähene, sest maksumaksja valulävi poleks ületatud ja ausaid maksumaksjaid tekiks lihtsalt rohkem.

Tahaksin siinkohal kummutada ühe Eestis levinud müüdi, nagu oleks Lätis mikroettevõtete käibemaks 9% – see ei ole käibemaks, vaid käibepõhine maks, mis sisaldab sotsiaalmaksu, üksikisiku tulumaksu ja äririski maksu iga palgatud töötaja pealt. 69,4% sellest üheksast protsendist läheb kohustuslike sotsiaalkindlustusmaksude tasumiseks. Tavakäibemaks on mikroettevõtjatele ikka 21%.

Mikroettevõtja soodussüsteemiga on õigus liituda, kui ettevõtte käive jääb alla 7000 euro, ning 9-protsendine maks kehtib esimesed kolm aastat, kui käive ei ületa selle aja jooksul 100 000 eurot. 1. jaanuarist hakkab Läti mikroettevõtja maksma 13% käibepõhist maksu, kui aastane käive jääb 7000,01 ja 100 000 euro vahele. Kui käive ületab 100 000 eurot, kohaldatakse 20% maksu sellele osale, mis ületab nimetatud käibe.

Kummutaksin veel ka teise müüdi, mille kohaselt see 9-protsendine maks tekitavat olukorra, kus mikroettevõtja loob aina uusi ettevõtteid, et seda esimesteks tegevusaastateks kehtestatud soodustust saada – see pole nii, sest üks füüsiline isik saab seda soodustust kasutada vaid ühe korra. Et mikroettevõtja soodussüsteemiga liituda, peavad olema täidetud järgmised tingimused:

* kõik ettevõtte osanikud on füüsilised isikud;

* juhatuse liikmete töökoht on ainult samas mikroettevõttes;

* mikroettevõtja töötajate arv ei ületa viit inimest ühe kvartali kohta;

* mikroettevõtja netotöötasu ei ületa 720 eurot kuus;

* töötajatele ei kehti samaaegselt riigis kehtestatud tulumaksuvaba miinimum ja nad peavad andma allkirja, et on nõus mikroettevõtja soodussüsteemiga liituma;

* kui sissetulek mikroettevõtja töötaja kohta ületab 720 eurot kuus, kohaldatakse tulumaksu määra 20% sellele osale, mis ületab nimetatud tulu;

* kui mikroettevõtte töötajate arv ületab 5 inimest ühe kvartali kohta, lisandub 9 protsendile veel 2% iga lisatöötaja kohta.

Mikroettevõtjate soodussüsteemi viis Läti sisse 2010. aasta majanduskriisi ajal, et motiveerida töö kaotanuid asutama oma ettevõtteid. 2010. aastal oli selliseid ettevõtteid Lätis alla kolme tuhande, 2013. aastal juba üle 33 000. Aastal 2011 laekus mikroettevõtetelt 9% maksu ligi 9 miljonit latti (12,8 milj EUR), 2013. aastal oli see juba üle 28 miljoni lati (39,8 milj EUR). Kuna Läti selle soodussüsteemiga jätkab, võib järeldada, et see on end ära tasunud.

Rootsi näide

Maksumoraali mõjutamiseks on lisaks maksude alandamisele ka teisi võimalusi. Me teame ka Eestis, et neis sektorites, kus tellijad-ostjad on eraisikud, lokkab maksupettus enim. Et kaotada ostjate huvi mustalt maksmise vastu, on Rootsi kehtestanud nn RUT- ja ROT-toetuse ehk maksusoodustused eraisikutele teatud teenuste ostmisel.

RUT ja ROT on lühendid, millest esimene tähendab “puhastus, hooldus, pesu” (selle alla käib näiteks koristus- ja lapsehoiuteenus) ja teine on “renoveerimine, ümberehitus, juurdeehitus”. Igale eraisikule, kes tellib selliseid teenuseid, maksab riik aastas kinni kuni 50 000 Rootsi krooni ulatuses arveid. Kui abielupaaril on kinnistu kaasomandis ja eramu ümber­ehitus läheb näiteks maksma 200 000 krooni, siis katab pool ehituse arvest riik, mõlema abikaasa kohta 50 000 krooni. Selleks pole vaja teha muud, kui anda ehitajale oma isikukood ja loomulikult pead olema ka riigis maksumaksja, et sinu makstud maksud saadava soodustuse kataksid. Selle meetmega lootis Rootsi riik tekitada rohkem ausaid maksumaksjaid ja see saavutati, tekitades olukorra, kus eraisikul kadus huvi musta tööjõudu palgata.

Rootsi maksuamet viib igal teisel aastal läbi uuringu vaheldumisi eraisikute ja ettevõtjatega. Viimane uuring, kus vastajateks olid eraisikud, viidi läbi aastal 2012 ning kui võrrelda seda varasema, 2006. aastal läbiviidud uuringuga, on näha, et toimunud on üks oluline muutus – kuue aasta jooksul on Rootsis suudetud tagada see, et ausaid maksumaksjaid on tunduvalt rohkem. Kui 2006. aasta uuring näitas, et 19% vastanutest olid valmis riiki petma, siis 2012. aasta uuringus oli see protsent vaid 6% ning neid, kes väitsid, et nende jaoks on OK, et keegi teine riigis maksupettusega tegeleb, oli vaid 4%. RUT- ja ROT-toetus viidi sisse pärast 2006. aasta uuringut ja nagu näha, on see oma eesmärgi täitnud.

Seega tuleb numbrite taga näha ka inimest. Kuna maksupettused on Eestis nii levinud, siis on ilmselge, et kõrgete tööjõumaksude tõttu on maksumaksja valulävi ammu ületatud. Kui on näha, et väga suur osa mikroettevõtjatest makse üldse ei maksa, siis tuleks mõelda, mida teha, et nad neid maksma hakkaksid. Eelpool kirjeldatud Läti ja Rootsi näited võiksid panna meid mõtlema, et range kontrollimise asemel on ka palju teisi võimalusi. Maksumoraal saab muutuda alles siis, kui riik on suutnud kehtestada norme soovitud suunas mõjutava maksusüsteemi. Pigem panna need väikesed midagigi maksma, kui et nad aasta aasta järel üldse midagi ei maksa. Sest uskuge mind, neid inimesi, kes tahaksid olla ausad ettevõtjad, aga praegusel ajal seda olla ei saa, polegi nii vähe.

Ilmus 17. oktoobri Postimehes

Maire Forsel, Leisi Lapikoja omanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 663 korda, sh täna 1)