Vjatšeslav Leedo: see ongi normaalne, kui asi on normaalne (9)

SAKSAMAAL: Vjatšeslav Leedo avas augustikuus Saksamaal Elbe jõel laevaliikluse parvlaevadega Grete ja Anne-Marie. TAIRO LUTTER / POSTIMEES

SAKSAMAAL: Vjatšeslav Leedo avas augustikuus Saksamaal Elbe jõel laevaliikluse parvlaevadega Grete ja Anne-Marie.
TAIRO LUTTER / POSTIMEES

Ettevõtja Vjatšeslav Leedo leiab lõppevale aastale tagasi vaadates, et eks igal aastal ole omad võidud ja kaotused. Aasta oli töökas. Või siis “normaalne”, nagu ta ise ütleb.

Enesekindlus ja väline rahu ei jätnud sind kordagi maha?

No ei tea. Ükspäev tegin liha, mis läks kõrbema. See ajas küll nii hirmsasti närvi.

Lihapuudust sul ju pole. Loomad kasvavad ja tööstusel läheb hästi.

Normaalselt. Tänu meie headele klientidele, eriti Saaremaa rahvale, kes on toodangu omaks võtnud.

Aasta olulisemaid sündmusi oli Saksa laevaliini avamine. Aasta kokkuvõtted on tehtud, kuidas läheb?

Töiselt. Mõni asi võiks paremini minna, mõni asi on üle ootuste hästi läinud. Tegelikult on läinud enam-vähem prognooside järgi. Aga kerge ei ole. Enamuses on seal tööl meie inimesed ja neil on saksa keele õppimisega päris suured raskused. Mul on “Prosit” juba selge, aga kardan, et praeguse tempo juures saan keele, mille lubasin ära õppida, selgeks alles saja-aastaselt.

Eeltöö oli tõsine. Sa ei läinud katsetama, teadsid, mis on ohud, võimalikud arengud. Nii suuri asju ei tehta ehku peale.

Muidugi mitte. Väga positiivne on, et meil on kohapeal palju abilisi. Sakslased on väga rahul. Aga Saksamaa on nii suur. Võime arvata, et terve Saksamaa, terve maailm teab, et saarlased sõidavad Elbe jõel. Tegelikult keegi ei tea. Seal ümbruskonnas elab 150–200 miljonit inimest, uue liini jõudmine sealsete autojuhtide teadvusse võtab väga palju aega. Eestis ei jõua midagi mõeldagi, kui kõik juba teavad.

Liikvele on läinud idee, et 2017. aastal võib olla taas laevaühendus Saaremaa ja Ventspilsi vahel. Mis tundega sa sellele vaatad?

Täitsa normaalne idee. Minu meelest rääkisime aasta enne omaaegse Ventspilsi liini kinnipanemist, et lõpetame selle ära, ja sa küsisid, mis edasi saab. Ütlesin, et läheb viis, kümme aastat mööda ja see taastatakse niikuinii. Nüüd on see aeg kätte jõudmas.

Inimesed saavad aru, et liikuda on vaja. See on üks kõige loogilisem otseliin Euroopast Saaremaale. Teine asi on see, et kui me tõeliselt tahame rääkida arengutest niinimetatud ääremaadel – kuigi see sõna mulle üldse ei meeldi –, siis Sõrve arengute juures on Ventspilsi liin see, mis aitaks kohalikke ettevõtjaid. Sõrve ettevõtja elas siis ju tükk maad paremini. Inimesed liikusid, inimesed said teenida. Kui tahame, et inimesed piirialadel elaksid, tuleb niisuguseid asju teha.

On Ventspilsi liini tulemisel ka sinul mingi roll?

Vaevalt. Võib-olla see, et proovisime ja näitasime, et liin töötab. Meil on oma tingimused ja hea meelega oleme valmis seal sõitma. Aga ütleme ka oma nägemuse, millega saame sõita, bluffima ei hakka, niisama tegema ei hakka.

Me teame, kui palju see raha nõuab. Ja kui sellega nõus ollakse, siis hea meelega sõidame. Kui ei, siis leitakse teine sõitja.

Laevaliiklusest Väinamere Liinide kontekstis pole meil järgmises aastalõpusaates midagi rääkida?

Laevaliiklusega ei juhtu midagi. On ta natuke parem, natuke halvem, inimesed sõidavad ikka. Me ei tea kunagi, kes, mis ja kus liigub. Rääkida on alati, kui kõik mängivad malet ja mõtlevad arengute peale. Ma ei ole nii pessimist, et nüüd tuleb riik ja kõik laguneb. Aga ma pole ka nii optimist, et nüüd läheb tohutult heaks.

Tänu sellele, et kaks laeva läks Saksamaale, saime isegi vabariiklikest lehtedest lugeda, kui hea liiklus ja ühenduse pidamine enne saarte vahel oli. Kui kõik kolm laeva kohal olid, ei osanud keegi seda märkida, aga piisas, kui üks ära viia ja selgus suur tõde – ühendus oli suurepärane.

Kahjuks on inimese loomuses, et kui on midagi head, siis ei öelda midagi, aga kui on halb, siis öeldakse. Ega ma isegi kiitustega väga lahke ole. Aga mida ongi rääkida, kui asi on normaalne. See ongi normaalne, kui asi on normaalne. Aga kitsaskohtadest tuleb rääkida.

Kas tulevikuplaanidest saab ka rääkida?

Mõni probleem on ahjus. Aga las nad küpsevad.

Õige ärimees ei räägigi vist enne, kui asi valmis.

Naine keelas mul juba ammu äritegemise ära. Ütles, et aeg on pensionil olla. Aga ma salaja üht ja teist ikka mõtlen. Kas ma viin need ise ellu või viivad lapsed, eks näe.

Mida su lapsed on teinud tänavu sellist, mille eest neid kiita saaks?

Nad on mind vabastanud igapäevasest rutiinsest tööst. Nad on Tuule Grupis tööl ja ma ei kujuta ette, kui oleksin pidanud ära tegema selle töö, mis nemad on teinud. Mul on vaba aega rohkem. Olen saanud oma käikude üle rahulikult mõelda, kodus rohkem süüa teha. Aga mis puhkus – õige puhkus on töö.

Need vahepealsed poliitilised tõmbetuuled – palju selles oli reaalset ja kui palju oli see rohkem ajakirjanike töö? Et keegi kuskil käis ära ostmas, pakkus raha ja asju.

Ma ei ole käinud kunagi kurtmas, rääkimas ja niisama juttu tegemas. Muidugi igasuguseid asju on olnud. Olen oma ütlemistes sirgelt saatnud kõik ühe koha peale.

Põllule?

Põllule. Sellega on piirdutud. Ei ole mõtet ülearu selle üle polemiseerida, kui keegi kuskil midagi on ajakirjanduses ütelnud, üles kloppinud, midagi juurde pannud, midagi maha võtnud.

Kurb on, et teinekord meenutavad poliitikud mulle Ostap Benderit “Kaheteistkümnest toolist”. Nad on males ära õppinud esimesed kaks käiku ja arvavad, et oskavad mängida. Aga kui nad jõuavad käikudeni, mida nad enam ei oska, siis võtavad nad malelaua, panevad sulle vastu pead ja jooksevad ise minema. Niimoodi nad käituvad ning ajakirjandus võimendab seda. Siis tulevadki igasugused tõmbetuuled.

Kui sul kohaliku laevaliiklusega enam sidet pole, siis pole ka kirjutada millestki.

Side on ikkagi. Reisijana.

Aga kuidas sind kutsutaksegi – laevakuningas?

Igat moodi on kutsutud – krahviks ja kuningaks ja vürstiks, igasugused nimed on olnud.

Siis oled sa nagu kuningas John – maata. Laevakuningas laevadeta.

Aga arvesta, et ma olen pensionär.

Kas sa tunned ennast pensionärina?

Pensionärina ma end ei tunne, aga ma saan pensioni.

Aitab elada küll?

Aitab küll. Eks siis kirjutavad mu tennisemängust ja sellest, kuidas ma saksa keelt õpin.

Muhus on sul ettevõte Muhu Farmid. Sellele ettevõttele kuulub ka Hellamaa rahvamaja. Kas sellest korralikku kultuurimaja ei saaks ehitada? Paneksid pensionist natuke kõrvale, muhulased panevad pärast monumendi.

Monumentidesse suhtun ma väga ettevaatlikult. Elu on näidanud, et nende juures käivad pärast koerad ja tõstavad jalga. Aga sellest ideest tasub rääkida küll.

Kui meenutada “Viimset reliikviat”, siis seal mängitakse kloostris malet. Seal on tekst, et otsi sõpru vaenlaste hulgast, siis oled suuremeelne ja võitmatu. Kas sina oled sõpru leidnud pigem vaenlaste hulgast või vaenlasi sõprade hulgast?

Nii ja naa. Kui inimestega suhelda ja oma mõtted nendeni viia, siis leiab sõpru ka vaenlaste hulgast. Olen leidnud. Kasvõi mu abikaasa, kes ei olnud mul alguses mingi suur sõber. Nüüd oleme väga kaua koos elanud.

Ma ei usu, et mu sõpradest oleks vaenlased saanud. Lihtsalt mõned teed on lahku läinud. Mõnega on arusaamatusi olnud. Aga need on teatud perioodil lahti räägitud ja asjad uuesti rööpasse saadud.

Sa ei ole vihapidaja?

Mis seda ikka pidada.

Palole (Urve Palo, endine majandus- ja taristuminister – toim) tegid ära ja viisid laevad minema, aga tal on ilmselt kama kaks, kus need praegu on.

Palol on kama kaks ja mul on kama kaks, mis teeb tema või mõni teine poliitik. Nendele kätte maksta on hullem, kui kevadel vasikaga võidu joosta. Kui pühendud kättemaksule, tuleb viha ja sappi ja see mõjub tervisele halvasti. Elu paneb asjad ise paika. Kõik, mis oled teistele teinud, tuleb tagasi. Olen alati öelnud, kui mul on midagi halvasti läinud, siis ilmselt olen ise süüdi ja kellelegi midagi halvasti teinud.

Mida järgmiselt aastalt ootad?

Et oleks võimalus elada, tööd teha. Et oleks rahu maa peal. Ülejäänud asjad tulevad.

Tõnis Kipperi intervjuu Vjatšeslav Leedoga on Kadi raadio eetris täna kell 13.40.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 702 korda, sh täna 1)