Tagasivaade kultuurielule (1)

RÕÕMSAD HETKED: Tantsupeo rongkäigul, lippe kannavad Ott Pukk ja Reivo Vinter. TAMBET ALLIK

RÕÕMSAD HETKED: Tantsupeo rongkäigul, lippe kannavad Ott Pukk ja Reivo Vinter.
TAMBET ALLIK

Kultuurilembeste saarlaste jaoks oli seljataha jääv 2015. aasta igati mitmekülgne ja meeldejääv. Muusika tähe all möödunud aastasse mahtus küllaga ka teatrit, tantsu, kirjandust ja kunsti.         

Kui hakata üles lugema kõiki kontserte, konkursse, teatrietendusi, näitusi ning kõikvõimalikke teisi kultuurielu rikastanud sündmusi ja üritusi, mis Saaremaal möödunud aastal aset leidsid, järgneks üks tohutult pikk loetelu.

Uhkusega võib öelda, et sellest loetelust leiab nii mõnegi ürituse, mida tullakse Saaremaale nautima väljastpoolt ja kaugemalt ning mis leiab kõlapinda mujalgi Eestis. Olgu paari näitena toodud Saaremaa ooperipäevad, Kuressaare kammermuusika päevad ja rahvusvaheline poiste keelpillifestival.

Kõik annavad oma panuse

Vähemalt sama uhke võib aga olla ka selle üle, et maakonnas leidub nii palju tegusaid kollektiive, kelle tegemised pakuvad rõõmu nii neile endile kui ka teistele. Olgu need siis harrastusteatrid, laulukoorid või tantsurühmad.

Kõik nad annavad oma panuse kohaliku kultuurielu rikastamisse ja on näha, et seda ka väärtustatakse. Eriti paistis see möödunud aastal silma mitmetel rahvarohketel juubeliüritustel.

Samas oli ka neid üritusi ja etendusi, mis nii rahvarohked ei olnud. See tõstatab küsimuse, mis on ühe kultuuriürituse mõõt? Kas publiku arvukus peegeldab kuidagi selle väärtust, mis lavalt või galeriiseinalt vastu vaatab?

Ilmselt oleneb see paljuski ürituse iseloomust. Kuressaare filminädalat tuleval aastal enam ei tule, seda suuresti kahaneva huvi tõttu. Otsus on mõistetav, kuna üritus oli ikkagi otseselt suunatud publikule, mitte tegijaile endile. Samas, kui mõnes maakohas toimuval kontserdil vähe rahvast on, ei tähenda see kaugeltki, et kohalik koor laiali peaks minema.

Just selles seisnebki siinse kultuuri rikkus. Inimesed hoiavad alal traditsioone, laulavad, tantsivad ja näitlevad ning seda eelkõige endi pärast, nad naudivad tehtavat ja see on justkui eluviis.

Seega on Saaremaal rahvakultuuriga vähemalt väljastpoolt vaadates justkui kõik hästi. Mehed võiksid ainult natuke aktiivsemalt koorides kaasa lüüa, meeshäältest on nii mõnelgi pool puudus käes.

Väga eredalt olid möödunud aastal pildis ka kirjanikud. Albert Uustulndi pärandit tõid rahva ette harrastusteatrid ja tema laule esitati mitmel suurel üritusel. Kuna Uustulndist nii palju juttu tehti ja tema 90. sünniaastapäeval Kuressaares pargi ääres ausammas avati, siis kindlasti võtsid nii mõnedki, kes seda varem ehk teinud polnud, kätte ja lugesid läbi mõne tema romaani.

Kirjanikke, kes kõneainet pakkusid, oli teisigi. Näiteks August Mälgu auks korraldati Lümandas mitmeid üritusi tema 115. sünniaastapäeva aegu. Ülo Tuulik pälvis aga alles loetud nädalad tagasi Krummi-preemia, mille on varem saanud ka tema nüüdseks manalateele läinud kaksikvend Jüri Tuulik.

Häid kirjanikke tuleb kahtlemata austada, kuna nende pärand on jääv ja nende nimi jääb sünnipaigaga seotuks igavesti. Romaanide üle saavad aga mõtiskleda veel järeltulevadki põlved.

Kõlapinda leidnud raamatuga “35 aastat Saaremaa Kunstiklubi” tulid välja kohalikud kunstnikud. Tuleb tunnistada, et pole vist paremat viisi oma tegevuse jäädvustamiseks ja samas ka tutvustamiseks.

Muuseumi jaoks märgiline aasta

Galeriisid on Kuressaares päris mitmeid ja kunstinäitusi korraldatakse ka mujal Saaremaal.

Seega kunstipuuduse üle kurta küll ei saa, pigem oli seda eelmisel aastal külluses ja pole alust arvata, et kunstnike ja kunstikuraatorite jõud ja ind raugeks.

Kunsti ja muidugi palju muudki võib leida ka Saaremaa muuseumist, täpsemalt on selle kogudes 153 482 museaali. Muuseumi jaoks oli kindlasti tegemist märgilise aastaga. Lõpetati mitu aastat väldanud restaureerimistööd Kuressaare linnuses.

Ootamatult ette tulnud raskustest ehk ulatuslikest koikahjustustest hoolimata tehti kultuuriministeeriumi abiga korda ka Johannes ja Joosep Aaviku majamuuseum. Kogu selle ehitustegevuse kõrval korraldas muuseum mitmeid märkimisväärseid kultuuriüritusi, käis valdadel külas ja avas oma katuse all huvitavaid näitusi.

Niisiis oli Saaremaa sel aastal ja on küllap edaspidigi üks kultuurisõbralik paik. Osa saab siin nii kõrg- kui ka rahvakultuurist ning kõik, kel kihk ise midagi teha, seltsilisi kaugelt otsima ei pea.


KOMMENTAAR

Maakonna rahvakultuurispetsialist Krista Lember:

Juba 2014. aasta lõpus sai tuult tiibadesse ammune idee – saarte murdes saated Vikerraadios. Natuke utsitamist, veidike moosimist, palju telefonikõnesid, mitmeid sisutihedaid meile, töiseid kokkusaamisi ja asjalikke arutelusid ning kõige lõpuks saareliste visiit raadiomajja, kus tutvustati telgitaguseid ja jagati näpunäiteid.

Ja nii see kakuke küpseski – 14. oktoobril oli esimene saarte murdekeelne saade eetris. Avalöögi tegid tublid Sõrve inimesed. 28. oktoobril olid eetris juba esimesed Muhu uudised. Olen väga uhke oma inimeste üle, tore, kui on kaasamõtlejaid ja ühestegijaid.

Toimus ka Saare maakonna 45. tantsupidu “Ajalõim”. Pidu, juubel, traditsioonid, meenutused, kaltsuvaibad ning inimesed, inimesed ja veel kord inimesed.

Väikese meeskonnaga korraldasime viimase kahe kümnendi vahest suurima tantsupeo 1064 osavõtjaga ja ligi 1000 pealtvaatajaga. Peo kordaminekule aitasid kaasa muidugi üldjuht Virge Varilepp, noor ja andekas mandrisaarlane Reet Sillavee ja töökas Eena Mark. Nemad olid selle peo südametunnistus.

Ära ei tohi unustada ka septembrikuud, mis tõi Saaremaale rahvusvahelise teatrifestivali “BaltiRamp” ühes mitme põneva etenduse ja paljude inimestega naaberriikidest.

Rõõmu pakub, et maakonna kultuuritöötajad on jätkuvalt missioonitundega entusiastid, kellega võib minna läbi tule ja vee. Neil on aastate pikkune kultuuritöökogemus, empaatiavõimet, nad on abivalmid, sõbralikud ning tunnevad ja tunnetavad paikkonna kultuurielu.

Orissaare kultuurimaja direktor Anu Viljaste:

Meie majas oli möödunud aasta kohe hästi kiire ja läks lausa lennuga. Oli nii maakondlikke üritusi kui ka sissetulnud üritusi, novembris ja detsembris ei olnud ühtegi vaba nädalavahetust. Samuti toimus just Orissaares üleriigiline klassikalise laulu konkurss “Võluhääl”. Hästi läks käima Kinobussi abiga sisseseatud kino.

Aasta algul saime korda alumise korruse saali. Sellest on meile palju kasu – saab kaks korda rohkem proove teha.

Terve aasta oli meie maja muusikat täis. Orissaare muusikakool kolis alles septembris oma ruumidesse, seni toimusid proovid enamasti kultuurimajas.

Tulev aasta on ehk veidi rahulikum, aga on suur rõõm, et saame oma majja, vist viimase rahvamajana, uued toolid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 507 korda, sh täna 1)