Ettevõtjana maailma äärel (1)

maaelu3

Leisi Lapikoja omaniku Maire Forseli (pildil) ettekanne Saaremaa arengukonverentsil “Ultima Thule – maailma äärel on kõik võimalik” 11. detsembril.

See oli üheksa aastat tagasi, kui mandril elades leidsin, et ei taha enam nii jätkata ja et mul on tsivilisatsioonist kõrini.

Olin 12 aastat sõitnud iga päev 50 kilomeetrit tööle Raplast Tallinna. Selline elu, mis koosnes ainult raha teenimisest, tundus mõttetu. Kogu teenitud raha kulus töö ja kodu vahet sõitmisele. Juba ainuüksi bensiini peale läks nelja tuhande krooni ümber kuus, lisaks autoliising. Nii käisingi tööl vaid selleks, et oma töölkäimist ülal pidada. Millekski muuks mul aega ei jäänud.

Olin renoveerinud Raplas maja. Kuna kinnisvarabuum paistis lõppemas, jõudsin arusaamisele, et kui ma nüüd kohe otsustavat sammu ei tee ja ära ei koli, siis siia Raplasse ma jään.

Oleme su naabrid!

2006. aasta lõpus hakkasin otsima endale uut elukohta, paika, kuhu minna. Kinnisidee oli Saaremaale – maale, metsa, mere äärde. Igal juhul just Saaremaale, sest Saaremaaga on mul oma seos. Mu ema on pärit Leisi vallast Laugu külast, vanaisa Mihkel Hiiuväin oli siin aga laevakapten.

Ehk olete näinud pilti mehest, kes järeldas, et on vist maale jõudnud, kuna mobiililevi pole. Samasugune pilt oli 2006. aastal väga paljudes kohtades Saaremaal.

Mul oli tööandjaga kokku lepitud, et võtan oma töö saarele kaasa. Tegin juba mandril kaugtööd – ühele Rootsi firmale raamatupidamist. Kuna firma tegutses Rootsis ja ainult mina olin siin Eestis, polnud ju tegelikult vahet, kus täpselt ma oma tööd teen, mandril või hoopis Saaremaal. Oluline oli aga hea internetiühendus.

Käisin Saaremaal vaatamas väga mõnusaid maju. Maakler ütles: “Ei ole hullu, paneme selle antenni sinna männi otsa, küll saad tööd teha!” Aga logida hommikul kell kaheksa serverisse ja õhtul kell kuus välja, kõik programmid ja failid on serveris ja kogu suhtlemine käib ainult üle interneti – see ei olnud mõeldav.

Otsimine läks juba päris pingeliseks, 2007. aasta hakkas juba kätte jõudma, kui lõpuks leidsin sobiva maja – hea internetiühendusega, kaabel maa sees – Leisi alevikus. Nüüdseks olen Leisis elanud ja töötanud üheksa aastat ja oma otsusega rahul.

Muide, enne saarele kolimist olin kuulnud, et maal elavad ainult joodikud ja eriti palju joodikuid on saartel. Ma ei olnud seda kunagi uskunud.

Kui Leisi tulin, ei tundnud ma siin kedagi. Esimene kohtumine kohalikuga nägi välja nii: istun ühel pimedal õhtul oma majas arvuti ees, selg akna poole. Keegi koputab aknale. Vaatan aknast välja, õuest vaatab vastu habemetüükas näoga mees ja küsib rämeda häälega: “Kas sul viina on?”

Muidugi ajasin ta minema ja saatsin koerad välja.

Paar päeva hiljem. Õhtul kuulen jälle, et koerad hauguvad. Lähen välja, mingi seltskond noori poisse seisab värava vahel. Ütlevad: “Tere, tulime end tutvustama, me oleme naabrid.” Üks poistest tõstis käe üle värava, teises käes oli viinapudel. Nad jõid seal minu maja väravas.

Kolmas kohtumine. Lähen päeval koertega mere äärde jalutama, kui üks auto mu kõrval kinni peab. Astub mees autost välja, tuigub kõvasti. “Tere, saame tuttavaks. Olen su naaber!”

Mõtlesin: “Appi! Kuhu ma olen sattunud? Kas niisugust elu siin elataksegi?”

Esimesi kaineid inimesi kohtasin vallavalitsuses, kui käisin oma aadressi ümber vormistamas.

Olgu öeldud, et kõik need kolm kohtumist juhtusid mu Saaremaal oleku esimese kahe nädala jooksul. Nüüd olen üheksa aastat Leisis elanud ja ma ei ole rohkem sääraseid olukordi kogenud.

Aga töö juurde tagasi. Algul jäin edasi oma ettevõtte palgale ja tegin oma tööd kaugtööna. Kui ülikooli astusin, pakuti mulle välja, et hakkaksin tööle libiseva graafikuga ja osutaksin hoopis teenust. Seda võinuks nimetada OÜ-tamiseks, kui mu tööandja ei oleks asunud Rootsis.

Kui kaugtööd kujutatakse sageli ette nii, et töötaja pikutab võrkkiiges, varbad paljad, ja töötamise asemel logeleb niisama, siis see on absoluutselt vale. Tegin peaaegu üheksa aastat Saaremaal kaugtööd Rootsi ja kõik toimus samamoodi nagu seal kohapeal olles. Samas ei näe ma mingit põhjust kulutada raha sõidule ja ennast liialt väsitada, kui saan oma tööd teha kodus.

2013. aastal, kui ülikooli lõpetasin, hakkasin pisut muretsema oma tuleviku pärast, kuna firma omanik haigestus vähki. Tundsin, et pean looma endale igaks juhuks mingi reservi.

Maainimene peab olema väga ettevõtlik, kellelegi teisele peale iseenda lootma jääda ei saa. Mind hämmastab, kui inimesed kurdavad, et siin ei ole tööd ega töökohti. Kes selle töökoha siis tegema peab? Miks sa ise ei või seda töökohta luua?

Oluline on hingerahu

Tundsin väga tugevalt, et tahan just oma kätega midagi teha. Käisin 2013. aasta suvel kaks nädalat ringi, mõeldes kahjutundega, et ma ei oska midagi peale kirjutamise ja niisama loba ajamise. Mul tõesti ei tulnud meelde, et oskan õmmelda. Õnneks see siiski meenus mulle.

Nii tegingi oma Leisi Lapikoja. Firma sai sellise nime, kuna alustasin lapitekkide õmblemisest. Kohe aga näitas elu, et üle kolme euro tunnis selle tööga ei teeni. Sain aru, et kui väikeettevõtlust alustad, on väga oluline leida see miski – eriline oma toode. Nii jõudsingi lugusid jutustavate patjade juurde. Esialgu panin patjadele oma lugusid. Sellest sai alguse Sõbranna sari, mis on ka patendiametis registreeritud. Ja mu patjasid osteti ja ostetakse.

Müün oma patjasid ainult Facebooki kaudu. See on minu jaoks ainuke turunduskanal ja olulisim suhtluskeskkond.

Kui esialgu mõtlesin, et Leisi Lapikoda on mu pensioniprojekt, millega tegelen nädalavahetustel ja õhtuti, läks asi nii suurelt käima, et paar kuud tagasi võtsin vastu otsuse ja ütlesin oma lepingu Rootsis üles. Nüüd olen tõesti ainult ettevõtja. Elu on ilus. Ettevõtjana olen aru saanud: rikkus ei olegi nii oluline, kõige olulisem on hingerahu.

Kui veidi pahupoolest rääkida, siis ühel hommikul, kui Leisi postkontorisse sõitsin, et sealt seitse patja ära saata, oli ukse peal silt “Postkontor suletud”. Kuidas saan ma oma patju üle maailma müüa, kui ma ei saa neid postiga saata?

Kui tahame siin maailma äärel elada ja väikeettevõtlusega tegelda, on väga oluline, et kõik teenused toimiksid. Minu arvates võiks Omniva iga maakonna jaoks sisse seada asendustöötajate süsteemi – selge on ju see, et postkontorite töötajad käivad puhkusel ja jäävad vahel ka haigeks. Ega siis sellepärast tohiks elu seisma jääda.

Mikroettevõtjate maksukoormuse osas olen juba meedias sõna võtnud ja pikemalt peatuma sellel ei hakka. Ütlen vaid nii palju, et Läti võiks Eestile selles osas eeskujuks olla. Ei maksa väikeettevõtjatesse suhtuda nii, et neid ei olegi vaja, kuna nende käive on nii väike. Mikroettevõtjate alla kuuluvad ka korstnapühkijad, juuksurid. Küsige neilt, kuidas nad elavad!

Olen püüdnud seista selle eest, et ettevõtjatele kehtestataks maksuerisused. Kas just valdkonniti, aga igal juhul piirkonniti. Mõelge, kui palju on linnaettevõtjail eeliseid maaettevõtjate ees! Kui meil maal oleks natukenegi soodsam elada, küll siia tuleks ka ettevõtlusest huvitatud inimesi. Mida rohkem on maal aga väikeettevõtjaid, kes endaga toime tulevad ja suudavad ka teistele tööd anda, seda jätkusuutlikum on kogukond.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 790 korda, sh täna 1)