SUUR MAA, SUURED ASJAD: Väikese rahva suured lood

Aasta tagasi enne jõule olin hädas luuletuse leidmisega. Lõpuks kirjutasin ise:

vist oma / 30 aastat / pole Jõuluvanale / kirjutanud / nüüd sai soov / paberile: / rahu, / ainult rahu… / ja natuke / mandariine.

Zaza Urušadze mängufilm “Mandariinid” oli parasjagu päevakorral. Kuldgloobuse ja Oscari nominent. Lugu Abhaasia konfliktist, inimesest ja inimlikkusest nende barbaarsuste kõrval, mida kujutab endast sõda. Igasugune sõda.

“Mandariinid” on kahtlemata Eesti lugu. Tilluke Eesti kogukond, ühe tormi tahtel sinna maailma nurka sattunud, nüüd teise tormi tuultes. Tundub, et sellised lood äratavad just nüüd ja praegu tähelepanu.

Samasse kategooriasse võime asetada ka Klaus Härö filmi “Vehkleja” menu. Kuldgloobuse nominatsioon, Oscari-unistus elab samuti. Iseenesest liigutav ja lihtne romantilise alatooniga lugu suurvõimu küüsi jäänud inimesest. Jälle Taavet ja Koljat.

Mõlema filmi juures, esimesel juhul produtsendina, teisel juhul kaasprodutsendina tegutsenud Ivo Felt sai Postimehelt sel nädalal Eesti aasta inimese tiitli. Jah, midagi väga erilist on selles, et need Eesti lood on saanud tervikuks just koostööfilmidena. Võib-olla ongi siin see kauaotsitud ja -oodatud ühisosa Läänega, ehk siis see, et me ei võta ise midagi mehaaniliselt omaks, kuid meie vaated ja väärtused saavad selgemaks? See on iseenesest pikk protsess, nagu kultuurilised asjad ikka, annaks vaid jumal rahu ja vabadust edasi liikuda.

Meil on ju palju lugusid rääkida. Ja nende lugude jutustamise kaudu hakkame loodetavasti iseend paremini mõistma ja tunnetama. Tundub, et jututund on käes, meid tahetakse ja isegi soovitakse kuulata. Eks seda tõesta ju ka Sofi Oksaneni loomingu edu.

Kuid romaanid romaanideks, visuaalne keel on hästi mõistetav igas ilmanurgas ning mul on tunne, et just filmid, nagu näiteks küüditamist kajastanud Martti Helde “Risttuules”, aga miks mitte ka Elmo Nüganeni “1944”, võivad saada meile olulisteks tähisteks.

Eile oli Paul Kerese 100. sünniaastapäev. Kerese suurust pole me vist tegelikult täiel määral mõistnud. Muidugi elasid suurmeistri kaasteelised kaasa tema saavutustele, niivõrd, kuivõrd males on sporti. Tulemusi. Võite, viike ja kaotusi. Aga ennekõike on Keres praegu nutika eestlase sümbolkuju, sobides hästi narratiiviga, mida me ehitame PISA-uuringutest e-riigini. Ja veel sümboolsemaks teeb tema saatus mitte kunagi tõeliselt võidelda maailmameistri tiitli nimel, sest nii oli kõrgemal otsustatud. Paavo Kivine on seda oma juubeliraamatus üpris veenvalt tõestanud. Vähemalt minu jaoks. Aga lugege ise.

Minu meelest vääriks Kerese lugu üht tõeliselt ägedat mängufilmi. Usun siiralt, et meil on olemas tegelikult ka oma Andrzej Wajda, kes suudaks seda lavastada veenvalt ja sisuliselt ning ometi saada ehk mitte just blockbuster’iks, kuid siiski massi­filmiks.

Võimalik ka, et Kerese lugu on tegelikult nii suur, et seda lihtsalt ei söandata meil siin Eestis ette võtta, sest retseptsioon põlastaks mistahes tulemust, öeldes: nii see ju päriselt ei olnud! Mine tea. Aga ükskord avastab Igavese Teise müsteeriumi keegi teine ning isegi kui me nina miskipärast vingu tõmbame, oleme sisimas ikkagi rahul.

Sest üks Eesti lugu saab jälle suureks.

Neeme Korv, Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 169 korda, sh täna 1)