Uus otsetoetus tõi Saaremaa ühelehmapidajad taas pildile (3)

VÄIKETOOTJA: Magda Veskinõmm ja pullvasikas Juku, kes sügisel lihaks tehakse. TAMBET ALLIK

VÄIKETOOTJA: Magda Veskinõmm ja pullvasikas Juku, kes sügisel lihaks tehakse.
TAMBET ALLIK

Saaremaal on alles jäänud kaugelt rohkem loomapidajaid kui need poolsada, kes oma toodangu piimatööstusele müüvad.

Selle tõe tõi päevavalgele aasta lõpus kuni sajapealistele piimakarjadele välja makstud piimalehma kasvatamise otsetoetus. 2015. aastal esmakordselt väljamakstud toetuse saajate nimekirja kohaselt oli Saaremaal detsembri lõpu seisuga vähemalt 29 ühelehmapidajat. Vähemalt kuuel inimesel on kaks lehma ja vähemalt kümnel inimesel kolm piimalehma.

Kaarma kiriku lähedal Jõe külas peab Magda Veskinõmm laudas kolme lüpsilehma ja kaht läinudkevadist pullvasikat. 10-aastased piimlehmad on pensionipõlve pidaval naisel jäänud majapidamisse vanast harjumusest, kuid toodangu turustamisel näitab
Magda üles silmatorkavat agarust ja ärisoont.

Kuni 30 liitrit piima lehma kohta on toodang, mida ükski hing ise ära tarbida ei suuda, mistõttu vajab piim kas otseturustamist või ümbertöötlemist. Magda Veskinõmm saadab ülepäeviti toorpiima kümnetele Kuressaare elanikele, kes kokkulepitud ajal oma elukohas “piimaautole” vastu tulevad. Lisaks pakub Jõe küla lehmapidaja kuressaarlastele kodus tehtud võid ja kohupiima, turult võib aga saada tema kasvatatud kartulit.

Lehmasport

Lõppenud aastal tekkinud seljavaevuste tõttu on majapidamises talitamise põhikoormus jäänud poja õlule ning Magdal endal jätkub praegu jaksu vaid päeval loomadele silo ette anda.

Ühe lüpsilehma eest toetust saanud Lea Saar Laimjala vallast Saaremetsa külast räägib, et peab vanainimesena loomi füüsilise aktiivsuse ja hea toonuse pärast. “Lehmasport – olete kuulnud sellist asja?” küsib ta. “Mul peab ju midagi teha olema, muidu jään liikumisvõimetuks.”

Lea Saar räägib, et loomade pärast ajab ta end igal hommikul kell kuus jalule ja läheb varakult, “koos kanadega” magama. Kunagi oli tal talu ja 14 piimalehma, aga siis, juba 18 aastat tagasi, suri abikaasa. Kui loodetud tulu jäi tulemata ning poegadel rauges talupidamise vastu huvi, tegi Lea taluga lõpparve. “Lõpuks jätsin endale ühe lehma, lapsest peale olen loomadega toimetanud ja mõtlesin, et pean teda niikaua, kui jaksan,” räägib Lea Saar. Piimast jätkub nii perenaisele endale kui ka lehmale. Mis üle jääb, tehakse laste peredele kohupiimaks.

Kolme lüpsilehma, kokku aga kaheksat looma peab Aili Kurgpõld Kargi külas Torgu vallas. Piima jätkub kõigile – joovad vasikad, koerad ja kanad ning võidki saab teha.

Ka Aili peab loomi tervise huvides. “Roogid sõnnikut, vead heinad ette. Ma ei maga mitte kella kümneni, vaid tõusen kell kuus ja olen pool seitse laudas,” räägib ta. Nooremas põlves pidas Aili ehitajaametit, on kogu elu rasket tööd teinud. Nüüd ei lase loomapidamine koormusi talunud organismil jõude närbuda. “Pean loomi, kuni tervist jätkub, elan nagu venelane, päevhaaval.”

Kolhoosiajast peale loomi pidanud Aime Raaper Mustjala vallast Järise külast peab kahte lüpsilehma. “Pean loomi sellepärast, et elame üksikus kohas ja nii on koor, või ja kohupiim omast käest,” selgitab ta. “Kari oli meil varem oluliselt arvukam, aga piimaautod läksid nii suureks, et pole enam õue mahtunud.”

Ei ole piisonid!

Hobusekasvataja Anne Uudeküll Kihelkonna vallast Kõruse külast jättis aastatetagusest loomapidamise ajast majapidamisse lemmikloomadena alles kaks maatõugu nudipea-piimaveist. Varem olid mõlemad lehmad korraliku piimaanniga, aga viimased viis aastat Anne piimamanustajate puudusel lehmi enam ei lüpsa. Sõbralikud loomad pakuvad oma vahva välimusega suviti silmarõõmu turismitalu külalistele, kes loomi uudistavad ja pildistavad. “Vanemad seletavad lastele, et need on lehmad ja mitte piisonid. Enamik arvab, et need on piisonid.”

Aavo Sirp Pöide vallast Reina külast ütles, et tema ainus toetusalune lehm on maaveise tõugu ammlehm lihakarjas. Lehm on 11 aastat vana, jäänud veel sellest ajast, kui talus peeti enne lihaveistele üleminekut seitse aastat tagasi väikest piimakarja. “Ema jäi vanaks ja abikaasal polnud võimalik lehmi lüpsta, seepärast sai piimakari ära kaotatud,” selgitab Aavo Sirp.

Helgi Kommel Pöide vallast Uuemõisa külast sai küll ühe lehma eest toetust, kuid looma ennast tal enam ei olegi. Aga sinnamaani jagus piima nii, et polnud seda õieti kuhugi pannagi. “Tegime kohupiima, sõime ja jõime igatepidi. Panime ka kanadele, kõik said, kes tahtsid,” ütleb Helgi.

Sügisel hakkas vanaproua tervis streikima ja tekkis mure, kuidas loomadega hakkama saada. Kommelite laut asub elumajast enam kui kilomeetri kaugusel. Eaka ja põdura jaoks on see igahommikuseks läbimiseks liiga pikk vahemaa. Riske ei võetud, novembris saadeti kaks lehma ja mullikas tapamajja. Loomade äraandmine on teadagi nii raske, et võtab sõnad suust.

“Ei taha mitte vesteldagi, kui keegi hakkab sellest rääkima. Ma olen ütelnud, et selle koha pealt peab vaiki olema. Praegugi veel.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 363 korda, sh täna 1)