Kadedus ja kius jäävad, vaatamata riigikorrale (21)

Elan ühes Pika tänava korter­elamus, mille lähedale tühjale platsile kerkis mõned aastad tagasi uus elamu. Ega see hoone vanalinnale eriti sobilik tundunud.

Kuid muinsuskaitseameti nõuetest nendes küsimustes ei ole minusugune enam ammu aru saanud.

Majal oli suur nurgapealne aken, mis võis mõne hooletu autosõiduvea tõttu ette jääda ja puruneda. Mitu aastat seisiski see osa majast tühjana. Akendest vaadates võis näha, et sisetööd on tegemata. Olid paljaste seintega tühjad ruumid.

Kellele nad ette jäid?

Käin sealt sageli mööda ja ootasin huviga, kes sellise korteri küll ostab. Ühel päeval tabas mind meeldiv üllatus. Ehitus käis, kole aken asendati uksega.

Sisse kolis üks büroo, mille ametnikud vaikselt tegutsevad oma töölaudade taga. Õhtuti ja puhkepäevadel on ruumid tühjad. Nii vaikseid naabreid sooviks endale vist igaüks.

Ja siis äkki loen 7. jaanuari Saarte Häälest (“Kommunaalprojektil tuleb “korteris” äritegevus lõpetada”, SH 7.01) rünnakust, millest ilma selgituseta aru ei saa. Kes on see õel inimene, kellele niisugune firma ette jäi? Mis kasu loodab ta oma tegevusest saada?

Ometi on see asutus Saaremaal väga vajalik. Pidevalt ju ehitatakse, remonditakse, renoveeritakse hooneid. Selleks vajatakse projekte, mida saavad teha ainult vastava ettevalmistuse ja kogemustega spetsialistid.

Kas selle asutuse sulgemise järel hakatakse vajalikke jooniseid ja dokumente tellima Pärnust või Tallinnast, sest Kuressaare mitmeidki tühjalt seisvaid ruume ei saa kasutada? Kes hüvitavad projekteerijatele nende kulutused ruumide kordategemiseks? Või kolisid nad omapäi sisse, ilma et oleks omanikuga kokku leppinud?

Kadedad kaebajad

Kas oleks olnud parem, kui keegi oleks avanud siin kaupluse? Seda on ju tehtud mitmel pool, näiteks Vallimaa tänava korterelamutes. Ka kena väike kodukohvik või -baar oleks võinud tulla. Maja vastas on ju ilus roheline plats, kus suvel rõõmsalt aega veeta. Kui pikemalt mõtlesin, tärkas kahtlus, et äkki ei tohi minu perearst ka enam tegutseda, sest tema töötab samuti majas, mis on kunagi ehitatud elumajaks. Absurd!

Sellised tigedad ja kiuslikud kaebajad ei tohiks üldse osta korterit, vaid soetagu isiklik maja. Aga küllap siis leitakse taas “halvad naabrid”.

See lugu tuletas mulle meelde kauget sõjajärgset aega, mil inimestel oli keelatud oma kodus teha tööd, mis andis tulu. Et oma suurt lasteperet ise toita, oli ema hankinud kangaspuud, millel ta oskas kududa. Need pandi üles meie väikeses korteris.

Sel ajal muutusid nõutud kaubaks kirjud erksavärvilised maavillased sallid. Põhilised ostjad olid vene ohvitseride naised, kes saatsid neid pakkides Venemaale. Ema ja meie, tema kolm tütart, kellel vaid aega oli, istusime kangaspuude taga. Tegime tööd, et saada leivaraha.

Tulemus oli see, et ema pidi peaaegu et vangi minema. Vastavatesse organitesse kaebajad ei olnud meie kunded, vaid ikka omad kadedad eestlased. Olime ju seadust rikkunud oma korteris töötades.

On kahju, et kadedus ja kius ei kao, olgu riigikord missugune tahes.

Nüüd huvitaks mind küll väga, kust leitakse lõpuks see rikas ostja, kes naabritele vastuvõetavam oleks.

Ella Vooglaid, Kuressaare elanik 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 505 korda, sh täna 1)