Miks lapsed vahel kardavad?

POLE HULLU MIDAGI: Rosanna Ränk läheb ema Kersti Ränga käekõrval lasteaeda rõõmsal meelel. Ka Arvi Rasmus Aavikul pole sellega probleemi. Isegi, kui põnnid algul pelgasid, saadi sellest murest üle. TAMBET ALLIK

POLE HULLU MIDAGI: Rosanna Ränk läheb ema Kersti Ränga käekõrval
lasteaeda rõõmsal meelel. Ka Arvi Rasmus Aavikul pole sellega probleemi.
Isegi, kui põnnid algul pelgasid, saadi sellest murest üle.
TAMBET ALLIK

Igal lapsel on mingil vanuseetapil mõni hirm – kes kardab putukaid, loomi, pimedust, kes valgeid kitleid või võõraid kohti ja inimesi. Lapse hirmude üle naermine võib asja hullemaks teha. Oluline on selgitada välja põhjus ja mõelda, mida teha.

Enamasti mudilase hirmud meie elu just eriti palju keerulisemaks ei muuda, aga kui lasta hirmudel suureks paisuda, võivad need hakata kahjustama lapse kasvamist ja arenemist. Kui laps kardab paaniliselt õhtuti kolli, siis alati ei piisa ütlemisest, et “kuule, kolli pole olemas…”.

Lapse fantaasia on võimeline selle kolli sinnasamasse nurka mõtlema sama osavalt, kui vanast pappkastist kujutlema uhke lossi. Kolli pole, aga hirm kindlasti on, ja sellega tuleb tegeleda.

Kuidas suhtuda hirmu?

Samuti ei soovita spetsialistid lasta lapsel hirmuga otsekohe silmitsi seista, n-ö uju-upu- meetodil. Kui ikka paaniliselt koera kartev väikelaps sundida mõnd sõbralikku krantsi silitama, võib hirmu hoopis foobiaks muuta. Soovitatakse kõrvale jätta ka noomimine, et “ära käitu nagu titt”.

Täiskasvanuna saame me ju hirme vältida. Kui kardame kõrgust, siis me ei roni tornide tippu, või kui kardame paaniliselt laevasõitu, siis kasutame võimalust hoopis lennata. Mudilased saavad selliseid valikuid palju harvem teha. Seega on hea, kui mudilasele rääkida, et kõigil on omad hirmud.

Kas “koleda kolli” eest peaks põgenema või talle hoopis julgelt silma vaatama? Millal on hirmust kasvanud midagi enamat, nii et abi tuleks otsida väljastpoolt?

Terviseportaal “Inimene” pakub spetsialisti ja laste psühholoogilise nõustaja soovitusi. “Lapse hirm on alati tõsine, kartust ei tohi pisendada ega last alavääristada,” hoiatab laste psühholoogiline nõustaja Rita Rätsepp tõsiselt. “Igas arengus on oma normaalsed hirmuperioodid, millesse tuleb suhtuda normaalselt. Hirmudeta ei areneks elu edasi. Ükskõik kui tõsine, tühine või naljakas lapse kartus ka tunduks, alati tuleb meeles pidada, et laps vajab vanemate turvatunnet ja selgitustööd.” Rätsepa sõnul kardab ka päris pisike inimene. Näiteks seda, kuidas ta käimisega hakkama saab. Vanemad peavad siis olema need toetavad turvajad, kes julgustavad nii sõnade kui ka kätega.

Kõikide arenguliste ja ka ebanormaalsete hirmude korral on hästi oluline, kuidas suhtuvad sellesse lapsevanemad. Nõustaja peab normaalseks ka pimedusehirmu seni, kui see ei lähe üle foobiaks. Ka mõned täiskasvanud magavad ju vaid siis, kui lamp põleb. Lapsed kardavad ka läbikukkumist ja armastusest ilmajäämist.

Nutud lasteaias

Küllap me kõik oleme kokku puutunud esimeste hommikuste lasteaianuttudega. Kui tee lasteaeda sujub veel ilusti, siis riidekapi juures klammerdutakse ikka ema külge ega olda mingil juhul nõus lahti laskma.

Kui laps lasteaias nutab, siis tunneb ta hirmu lahkumise ees. Nii spetsialistid kui ka kasvatajad soovitavad siis enesele kindlaks jääda ja lapsele rahulikult selgitada, et kõik on korras ja ema tuleb talle varsti järele. Enamasti rahunebki laps õige pea ja hakkab ilusasti mängima.

Lapsevanemate ülesandeks ongi ju lapsi toetada, julgustada ning neile selgitada, millised olukorrad on ohtlikud ning mida pole tarvis karta.

Hirmutunne on tuttav kõigile. Peaaegu kõik meist on lapsepõlves midagi kartnud ning spetsialistide hinnangul on see normaalne, sest hirmud on tihedalt seotud kujutlusvõime arenguga ja oskusega fantaseerida.


Emad: ajapikku läheb hirm üle

Helen: Minu laps pidi päris väiksena palju haiglas olema ja sai kolm korda päevas süsti. Juba kolmandal päeval kukkus ta südantlõhestavalt röökima kohe, kui medõde palatisse astus. Hiljem ei võinud ma endale kodus isegi midagi valget selga panna, sest laps hakkas nutma. Isegi mõned kuud hiljem, kui arsti juurde läksime, tekitas valge kittel temas tõsist hirmu. Kui paariaastane laps kõva häälega karjuma pistab, ei kuule ta ühtegi mõistlikku seletust. Mul ei jäänudki muud üle kui lohutada ja oodata, kuni ta vait jääb. Kui laps kolmeaastaseks sai, tundus olukord üha hullem. Pidime arsti vastuvõtule minema ning kabinetis oli meesarst, kes väikese põnni paanikat nähes laua tagant välja tuli, maha kükitas ning lapsele terekäe ulatas ja teatas, et tema mingit süsti ei tee ja soovib rääkida kui mees mehega. Mine tea, kas arstionu soe hääletoon või teistsugune käitumine, aga minu laps jättis nutu ja edaspidi möödusid meie käigud arsti juurde palju rahulikumalt.

Liis: Minu tütar kartis päris väiksena paaniliselt koeri. Ei oska öelda, miks. Võimalik, et mõne haukumine oli teda millalgi hirmutanud. Alguses see mind üldse ei seganud. Pigem isegi rõõmustas, sest laps ei läinud tänaval võõrale penile ligi. Samas mingist hetkest hakkas see häirima. Asi läks nii kaugele, et tänaval ei saanud enam liikuda, kui kusagil mõni koer aias oli. Olukord lõppes aga nii, et läksime külla. Sõbranna teadis hirmust ja pani oma labradori teise tuppa kinni, aga rääkis, et koeral on kutsikad, ja tõi ühe näha. Selleks ajaks kolme ja poolene tütar nägi veel pimedat ja abitut kutsikat ning ei uskunud vist, et see on koer. Paitas teda. Kuu aega hiljem elas see tegelane meie kodus. Hirm oli kadunud, aga õnneks ta võõraid koeri siiski pelgab.

Karin: Minu laps mõtles endale välja tegelase, kes elas ojas. Lapse fantaasia, mõtlesin heldinult naerdes, kui me ojast mööda jalutasime ja tüdruk vadistas, kes seal elab.

Hullemaks tegi asja aga see, et ta ise hakkas oma väljamõeldud tegelast viimaks kartma. Õnneks aitas pikk selgitustöö ja teist teed minemine mõne aja pärast sellest hirmust üle.


Mida kardavad väikesed lapsed?

  • Esimesed kuud. Beebi kardab ema lahkumist. Ta ei saa aru, et ema on eraldiseisev isiksus. Kui ema läheb ära, siis tunneb laps, et osa temast on puudu. Spetsialistid soovitavad arvestada lapse vajadusega ja pakkuda lähedust.
  • Pool aastat. Esialgu naeratab rinnalaps igaühele, kes tema voodi kohale kummardub. Kuid 6–9-kuuselt tekib hirm võõraste ees. Laps hakkab valjusti nutma, niipea kui tema poole pöördub mõni võõras. Kui ta saab pooleteiseaastaseks, siis taandub ka hirm võõraste ees.
  • Aasta. Selles eas tutvub laps huviga teda ümbritseva maailmaga. Ometi säilib hirm võõraste helide ees. Ehituse hääled, tuletõrjeauto sireen, lennukimüra… Laps ei näe heli allikat ning kui see heli on talle võõras, võib see hirmutada. Sel juhul kiirusta lapse juurde, kallista teda ja seleta, mis heli see oli.
  • Poolteist aastat. Selles eas lapsed tunnevad emotsioone, nad võivad lennult kinni püüda täiskasvanute meeleolusid, nad õpivad aru saama signaalidest, mis tulevad teistelt inimestelt. Kui selles vanuses laps näeb maalitud nägudega kloune või näitlejaid, kardab ta neid sageli.
  • Selles eas lapsi hakatakse ka juba seltskonda viima. Lapsed lähevad lastehommikutele, nukuteatrisse, näevad jõuluvana. Ja seegi võib hirmutada. Ent see on normaalne: laps peab nägema inimese tõelist nägu ja silmi, mõistmaks, et teda võib usaldada. Enne selliseid kohtumisi tuleks lapsele kõik ära seletada, et ta ei kardaks.
  • 2-3-aastasel on kuulmishirmud juba tunduvalt vähenenud, sest laps tunneb nüüdseks paljusid helisid. Ometi on tõenäoline, et mingid võõrad helid võivad ikkagi veel hirmutada. Nendel hetkedel piisab, kui olla lapse kõrval ja teda rahustada. Selles eas tekivad ka visuaalsed hirmud. Väikelapse kujutlusvõime on väga elav ning ta ei erista reaalset maailma kujuteldavast.
  • Pimeduse kartus on üks kõige levinumaid hirme laste seas. Niipea kui ema magamistoast väljub, elustuvad kummalised varjud. Voodi all ärkab aga kohutav koletis, kes vaid ootab, et laps voodist välja tuleks. Siis saab see lapse jalgadest kinni haarata ja ta endaga kaasa viia. Väikelapsed ei taha üksinda uinuda, nad tõesti kardavad ja tunnevad end üksildasena.
  • Mitte kunagi ei tohi magamistoast teha karistuste tuba. Samuti ei tohi enne uinumist hakata lapsega arveid klaarima tema halva käitumise pärast päeval. Enne magamistuppa jäämist ei tohi miski lapse tuju rikkuda.

Laste hirmude põhjused

  • Paljud hirmud tekivad väikelastel ootamatult, lühikeseks ajaks ning kaovad siis jäljetult ilma igasuguste tagajärgedeta. Kui neid lapse muresid aga ignoreerida, alla suruda ja arvata, et need pole tõsiseltvõetavad, võib neist kujuneda tõeline neuroos.
  • Ühed hirmud tekivad ealiste iseärasuste tõttu, teised perekonnas valitseva halva atmosfääri pärast (tülid, liigne karmus, vanemate ja laste vahelise emotsionaalse sideme puudumine). Vahel tekitavad vanemad ise lastes hirmu, sisendades neisse oma kartusi.
  • Igasugune ema muretsemine kandub edasi lapsele. Kui täiskasvanud räägivad lapsele ohtudest liiga emotsionaalselt, nakatavad nad teda tahtmatult hirmuga.
  • Aita lapsel rohkem infot saada selle kohta, mis teda ümbritseb, milliseid helisid ta kuuleb, milliseid asju ta jälgib. Ürita last hoida selle eest, mis võib tema tundlikku kujutlusvõimet rikastada hirmuäratavate ja ähvardavate kujunditega. Vali hoolikalt raamatuid, jälgi, et illustratsioonid ei oleks kohutavad. Sama võiks öelda ka mänguasjade kohta – kõik need peavad olema rahumeelsed ja ohutud.
  • On soovitav, et lapse tutvus televisiooniga toimuks võimalikult hilja. Kui laps vaatab telerist multikaid või arendavaid saateid, jälgi nende kvaliteeti ja emotsionaalset sisu. Kõige parem – vaadake telerit koos.
  • Ja lõpuks, ürita luua psühholoogiline kaitse hirmude eest. Kas laps kardab tolmuimejat? Osta talle siis mängutolmuimeja – las lööb oma toas korra majja.
  • Kardab nõida? Joonistage see koos lapsega paberile, siis lisage naljakad vuntsid, suured kõrvad ja räägi lapsele naljakal häälel nõia probleemidest. Lapsel hakkab temast kahju või siis naerge koos naljaka kuju üle. Laps kardab süste? Osta arstikomplekt, las süstib kõiki pereliikmeid.
  • Laps saab mängides oma hirmudest lahti.

Allikas: www.perejalaps.ee

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 912 korda, sh täna 1)