JUHTKIRI: Pedaal vajutati põhja

Möödunud 2015. aastal tabati Saaremaal üle kaheksasaja kiiruseületaja. Veel aasta tagasi oli tabatud patustajaid alla kuuesaja. Kas tõesti lisandus meie teedele nii palju kiirustajaid? Tõesem tundub väide, et politsei on paremini tööle hakanud. Oma osa võib olla ka sellel, et sel suvel meie saare põhimaanteel piirkiirust ei tõstetud.

Statistikast ei selgu, kui paljud kiiruseületajad olid kohalikud elanikud või mitu trahvi tehti turistidele. Andmeid meelevaldselt tõlgendades jääb silma fakt, et rekordarv kihutajaid tabati oktoobrikuus, mil toimus Saaremaa ralli.

Üle-eestilises võrdluses on aga meil tabatud kiiruseületajate arv üsna tagasihoidlik. Tundub, et saarlastele omane rahulik meel hoiab meid mõistuse juures ka autoroolis. Siiski oli üheksa juhust, kus lubatud sõidukiirust ületati rohkem kui 40 kilomeetrit tunnis. Maanteel tähendab see üle 130-st tunnikiirust. Arvestades võimalusega, et teedele võivad joosta loomad ning teede ääres liiguvad jalakäijad ja sõidavad jalgratturid, tähendab selline kiirus nii oma kui ka kaasliiklejate elu ohtu seadmist.

Politsei ei taha kihutajatest kangelasi teha ja seetõttu nad mõõdetud tippkiirusi ei avalikusta. Kuid 1200-eurone trahvisumma annab aimu, et sõiduki kiirus pidi olema üsna suur. Siinkohal tasuks mõelda, kas liikluse rahustamine tähendab ikka vaid riigikassa trahvirahaga täitmist, nagu me tavakodanikena tihti arvame. Ehk on see siiski meie ühise turvalisuse huvides? Mõelgem selle üle, enne kui rooli istume.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 284 korda, sh täna 1)