KRISTINAGA ELUST ENESEST: Noored miljonärid (3)

Üldiselt on vanema generatsiooni sagedane lemmikväljend, et noored on hukas. Tõenäoliselt ei muutu see kunagi. Alati on neid noori, kes teevad oma saavutustega teistele juba noores eas silmad ette, ning muidugi ka neid, kes ei saa kuidagi hoogu sisse, et endale jalad alla saada. Viimane kontingent ongi see, kes viimasel ajal on üha rohkem silma jäänud.

Põhikoolist tulles on enamasti selge, et üheksa klassi haridusega mingit meeletut karjääri oodata pole mõtet, kui sa pole just pärjatud meeletu sihikindluse, nuti ja õnnega. Kes ei otsusta gümnaasiumi ja ülikooli kasuks, läheb tavaliselt kutsehariduse teed. See on äärmiselt tark otsus, sest omandatakse mingi oskus, millega oma elu edasipidi kindlustada saab.

Harilikult inimesed mõistavad, et otse koolipingist tulles pole mõtet oodata neljakohalise palganumbriga töökohta, aga leidub ka neid, kes arvavad, et nad on õnnistatud erakordse geniaalsusega ning pigem istuvad kodus kui töötavad Eesti tööturul pakutava palga eest.

Postimehe andmetel ei õpi ega tööta Eestis 34 000 noort inimest, seda siis kas välismaale mineku või puude tõttu. On ka neid, kes lihtsalt põhimõtteliselt istuvad kodus ja mõtlevad, et nad on liiga väärtuslikud, et oma kuldseid käsi tööga määrida.

See tekitab korraga mitmeid mõtteid. Ühest otsast on muidugi hea, et noored inimesed hakkavad tundma oma väärtust ning ei ole nõus orjama meeletuid tunde hädiste sentide eest. See suund on ilmselgelt õige, kuid kõigepealt tuleks natuke vinti maha keerata ja asja reaalselt võtta.

Kui sa tahad oma marki korralikult täis teha, siis on tõesti kindla peale minek see, kui lähed tööintervjuule, paned oma koolitunnistused lauale ja teatad, et mulle palun vähemalt 1500 eurot kätte või kogu lugu. Võid kindel olla, et seda kõnet sa jäädki ootama. Üsna pea peaks selgeks saama, et selline lähenemine ei vii mitte kuskile, kuid siiski ei olda valmis oma standarditest taganema, pigem lastakse vanematel noort “geeniust” üleval pidada.

Siit tekib küsimus, kumb siis parem on. Vegeteerida kodus mitte midagi tehes või siis ennast korraks oma egost üle upitada, minna tööle kuskile madalamale kohale, seal ennast tõestada, erialaselt täiendada ning näidata, et sa tõepoolest oled seda palka väärt? Alati võib ju öelda, et tööd ei ole ja kool on mõttetu, aga lähme ikka tagasi vanaemade tarkuste juurde – mida külvad, seda lõikad. Kui külvamist teeb sinu eest aga ema, siis saak ei kuulu samuti sulle.

Tean oma kogemusest, et elu teeb vahel otsuseid sinu eest ja kõik plaanid, mis võisid juba lapsepõlvest paigas olla, võivad ühel hetkel asjade kokkulangemisel nahaalselt kokku variseda. Kui jääb üle otsustada, kas peita nägu käte vahele ja hädaldada, et miks elu vahel piitsaga lööb, või siis ennast kokku võtta ja vaadelda seda kui märki, et järelikult pead sa tegema midagi muud ning läbi takistuste ennast välja manööverdama, siis kumb on produktiivsem?

Noored, kas siis riigi või vanemate ülalpeetavad tulevased miljonärid võiksid ühel hetkel siiski aduda, et selline eluviis ei vii mitte kuskile ning kurnab nii meie ühiskonda kui ka neid ennast, sest õpitud abitus on see, mis takistab neid kuhugi jõudmast. Lõpetan ikka klassikaga: tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka neljakohaline palganumber.

Kristina Kretova

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 147 korda, sh täna 1)