Merekultuuriaasta tähendab Saaremaale palju

merekultuur

“Tänavuse aasta kuulutamine merekultuuriaastaks on Saaremaa jaoks kõige tähtsam asi,” ütleb mereajaloolane Bruno Pao. “Meie ju esindame merekultuuri veel selle ehedal kujul.”

Meri on suur ja võimas, tekitab inimestes aukartust looduse vastu, muudab nende kultuurilist käitumist ja mõttelaadi. Merega seotud inimestele on omane mereline mõtlemine ja mereline kultuur.

Inimese suhe merega on oluline – mere ääres elades peab see paratamatult nii olema. Ta lihtsalt peab mereelust osa võtma, käib ta siis merel kalal või sõidab merd näiteks kaubalaeval.

Mere osa on juba inimeste füüsilises arengus väga oluline. Need, kes elavad ranna ääres ja on lapsepõlvest saadik rohkem kala söönud, on tugevamad ja vitaalsemad kui palja leiva peal kasvanud.

Miks oli Saaremaa kangelase nimi just Suur Tõll? Aga sellepärast, et Tõll tähendab kõrget, pikka – vaadakem või ingliskeelset sõna tall. See germaani sõnatüvi on tulnud meile just tänu nendele tugevatele pikkadele meestele, kes jaksasid merd sõita. Viikingilaeva 30 meest pidid ju suutma rasket laeva kaldale ja sealt vette vedada.

Ligi 40 kalaranda

Vanasti öeldi, et Saaremaa on mahajäänud agraarsaar, aga tegelikult on meil mereline saar, elame looduslikult merelises keskkonnas.

Neis Saaremaa valdades, kus polnud palju meremehi ega laevaehitust, pidasid inimesed end ikka maainimesteks, tegid maatööd ja ütlesid: “Merehulguseid pole meile tarvis.”

Ligi 40 kalaranda ümber Saaremaa ja Muhu toitsid aga inimesi ning sealsed inimesed olid merekultuuriga, laevaehituse ja meresõiduga seotud.

Suur osa meie merekultuurist lahkus 1944. aastal seoses inimeste pagemisega Rootsi. Paadimehed, kel olid suuremad paadid, läksid koos rannaküla inimestega. Üks osa meie merekultuurist on ka mereharidus. Seda anti ka meil, Kuressaare merekoolis 1945. aastani.

Kui meie merepiir oli suure Nõukogude Liidu riigipiir, tuli kõigisse mereasjadesse Moskva kontinentaalne mõttelaad, mis mõjub siiamaani. Terved põlvkonnad ei pääsenud merele – ei olnudki võimalust.

Nüüd on pääs merele vaba, aga meie inimesed on rannaküladest läinud linnadesse. Põhjus on lihtne – nii kaua elatakse maal, kuni muld ja meri toidavad.

Täna on asi natuke teine – linnade areng ja nende rahvusvaheline võrgustamine on loonud sellise olukorra, kus kaup liigub linnast linna. Ka toitu ei pea alati maalt ostma – ostetakse teisest piirkonnast või teiselt maalt, kus on veel põllumajandust. Meie inimesed on lahkunud rannaküladest ka seetõttu, et omal ajal kehtinud piirang meresõidule jättis paar põlvkonda ilma meretunnetuse ja -vajaduseta.

Meretegevust meie saartel on, aga rannaküla elu on asendunud suvituselu ja puhkemajandusega. Suvel elatakse rannas, talvel valitseb seal aga täielik tühjus.

Meri pole mitte ainult looduslik keskkond, vaid ka veetee, kõige odavam tee, millel veetakse 90% maailma kaupadest. Merekultuuri üks osa – Eesti oma kaubalaevad – on paraku kadunud. Merekooli lõpetanud mehed sõidavad välismaa laevadel, sest Eestil endal kaubalaevandust enam pole.

Omal ajal tegutses meil ülesaaremaaline Saare Kaluri kolhoos kalarandade, kala vastuvõtupunktide ja kalatööstustega. Nende jäljed, kunagised ehitised, on veel alles.

Kuigi Saare Kaluri nime kandvat kolhoosi pole enam ammugi, saame merest ikka leivakõrvast- kala. Kuressaare turul ja kauplustes on alati kala müügikohad olnud – mandril seda igal pool ei näe.

Üks tähtis osa merekultuurist on muidugi laevaehitus, laevade arhitektuur. See, missugused olid saarlaste ehitatud paadid ja laevad, oli lausa omaette kunstinähtus.

Merega seotud inimestena peame teadma meresõidu ajalugu – seda, milliseid laevu on ehitatud, kus nendega käidud, meremeeste suuri tegusid.

Merest, meresõitudest ja rannakülade elust on meil väga palju kirjutatud. Kes poleks kuulnud saarlastest merekirjanikest – alates August Mälgust ja Aadu Hindist vendade Tuulikuteni välja. Vaat see on merekultuur!

Merekultuur pole hääbuv

Mul on hea meel, et meie merekultuur ei ole siiski hääbumas. Inimesed ostavad endale paate, kaatreid ja purjejahte. Saaremaal tegutseb merispordiselts, kes esindab merekultuuri kõige paremast küljest. Noori õpetatakse juba lapsest peale purjetama, pärast saavad neist suured sõitjad.

See, et Nasval ehitatakse laevu, on suur asi. Paate ehitatakse Saaremaal aga kuues- seitsmes kohas. Osakest merekultuurist saame näha meil Suure väina peal – millised laevad siin sõidavad, missugune on nende arhitektuur.

21 aastat tagasi asutatud merekultuuri selts propageerib merekultuuri näituste ja ürituste korraldamisega. 1996. aastal tekkis just merekultuuri seltsil mõte korraldada Kuressaare merepäevad. See augusti alguses toimuv merepidu on alati toonud kokku tuhandeid inimesi. Igal aastal on merekultuuri selts korraldanud merepäevade ajal mereajaloo konverentsi, kus on peetud väga huvitavaid ettekandeid. Tänavustel merepäevadel tuleb arutusele Saaremaa ja Gotlandi vaheliste meresidemete teema.

  1. august on aga üle-eestiliselt kuulutatud Saaremaa päevaks – tulemas on üritus “Mereline Saaremaa”.

Muide, üks neist, kes pakkus välja mõtte kuulutada tänavune aasta just merekultuuriaastaks, oli Urve Tiidus. Mina plaksutaksin talle eriti kõvasti.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 271 korda, sh täna 1)