Aavikute majamuuseum ootab külastajaid

TÄNUAVALDUSED: Ehitusfirma juht Olari Aavik saab Endelt Püüalt tänukirja, mille võib uhkusega kontoris seinale riputada. Tagaplaanil istuvad esireas Heli Jalakas, Valve Heiberg ja Olavi Pesti.  RAUL VINNI

TÄNUAVALDUSED: Ehitusfirma juht Olari Aavik saab Endelt Püüalt tänukirja, mille võib uhkusega kontoris seinale riputada. Tagaplaanil istuvad esireas Heli Jalakas, Valve Heiberg ja Olavi Pesti.
RAUL VINNI

Kuressaare kesklinna lähistel asuv tagasihoidliku ja samas väärika ilmega Aavikute majamuuseum on pärast mõneti dramaatilisi pöördeid võtnud remonti taas külalistele avatud.

Üleeilsele pidulikule avamis­üritusele kogunes sedavõrd palju inimesi, et kõnesid tuli pidada ukseavast ja muusikat mängida koridoris. Külalised leidsid endile istekohad aga kahes toas, kuhu on üles pandud Johannes ja Joosep Aaviku elu kajastav ekspositsioon.

Avasõnad lausus Saaremaa muuseumi värskeim töötaja, kultuurharidustöö osakonna juhataja Anna-Liisa Õispuu. Seejärel kostitasid rahvast muusikaga Laine Sepa õpilased.

Pärast muusika nautimist oli paras aeg kuulata, mida keeleteadlane ja kirjamees Johannes Aavik omal ajal mõtles. Lõike tema kirjutistest kandsid ette nii Piret Rauk kui ka Olavi Pesti ja kuigi need pärinesid kaugete aastate tagant, kõlasid Aaviku mõtted endiselt aktuaalselt. Küll oli tal etteheiteid poliitikutele, küll keele nigelale olukorrale.

Pesti oli sündmusele vastavalt otsinud Johannes Aaviku päevaraamatust välja lõigud, kus viimane kirjeldas remonti, mis leidis aset sellessamas majas aastal 1920. “Kui remont kord täiesti valmis, siis saab mõnos olema meie majas elada, sest toad saavad olema soojad, kodused, armsad (lasin uued ahjod teha ja seinad krohvida),” kirjutas Johannes Aavik toona. “Endel lasi uue keskkütte teha,” lisas Pesti vaherepliigina, mis nii mõnegi kuulaja suunurgad kõrvuni vedas, kuigi see endas puhast tõde kätkes. Küllap oli see elu iroonia, mis inimesi naerma ajas. Ka pea sada aastat hiljem oli kütmise küsimus remondi ajal küllaltki oluline.

Remondi käiku kirjeldas Saaremaa muuseumi direktor Endel Püüa. Ta selgitas, et vajadust maja värskendada tunti juba ammu, kuid raha saadi selleks alles eelmisel aastal. Ootamatult ulatuslike koikahjustuste tõttu selgus aga, et esialgu remondiks planeeritud summast ei piisa. Ministeeriumilt saadi siiski lisatoetust ja tööd katki ei jäänud. Lõpuks kujunes kogu projekti maksumuseks 112 000 eurot. Püüa kiitis kõiki asjaosalisi ja eriti ehitajaid, kes suhtusid oma töösse asjatundlikult ja pühendunult.

Restaureerimisprojekti autor oli Mihkel Koppel, ehitustööd tegi OÜ Arens Ehitustööd ja väljapanekud kujundas OÜ Neli Disain. Muinsuskaitselist järelevalvet pidas Tõnu Sepp. Aavikute majamuuseumi rekonstrueerimisele aitasid kaasa ka kohalikud elanikud, annetades muuseumile siseviimistluseks vanamoelisi tapeete. Remonti rahastasid muinsuskaitseamet, kultuuriministeerium, Kuressaare linnavalitsus, Kultuurkapital ja Saaremaa muuseum ise.

Külastajatele on muuseum avatud kolmapäevast pühapäevani kell 11–17.


Õpilase meenutused

Majamuuseumi taasavamisele oli tulnud ka Joosep Aaviku kunagine õpilane Ingrid Jõelaid, kes on ka ise pikki aastaid õpetajana töötanud. Jõelaiu sõnul oli Joosep äärmiselt musikaalne, vastutulelik, tagasihoidlik ja viisakas. “Ega tema häält tõstnud,” märkis ta.

Joosep Aavik olevat iseäranis innukalt üritanud õpilastele selgitada, mis asi on kvindiring (muusikateoreetiline skeem – toim). “Aga see kvindiring oli üks ähmane asi, ega me sellest väga hoolinud, meie tahtsime laulda,” sõnas Ingrid Jõelaid naeratades.

Lisaks laulmisele õpetas Joosep Aavik 1950. aastal ka saksa keelt. Jõelaiu sõnul vallandati senised eesti ja saksa keele õpetajad päeva pealt, n-ö poliitilistel põhjustel. Kuna aga kedagi teist, kes nii hästi saksa keelt oskaks, kusagilt võtta polnud, tuli Joosep Aavikul seda ametit pidama hakata. “Ta viis meid lõpueksamiteni välja,” meenutas Ingrid Jõelaid heldimusega.

Viimane kontakt Joosep Aavikuga oli Ingrid Jõelaiul kümneid aastaid hiljem, siis kui majamuuseumi taga asuv punane kortermaja juba püsti oli. “See oli üks laupäevane päev,” meenutas Jõelaid. Pooleldi juhuslikult sattus ta nägema, kuidas noorsandid Joosepi maja kividega pildusid ja suutsid akna kildudeks visata. Ingrid astus poiste juurde ja küsis, kas nad ise aru ka saavad, mida nad teevad. Koos süüdlasega läks Ingrid Jõelaid seejärel samasse punasesse kortermajja, kus ta selgitas juhtunut poisi emale. Ingrid pani neile südamele, et nad järgmisel päeval Joosep Aavikut külastaksid ja selgitaksid, mis juhtus, ning laseksid kahju parandada.

“Läheb paar päeva mööda ja telefon heliseb,” jätkas Jõelaid. Helistas Joosep Aavik, kes küsis, miks Ingrid teda niimoodi aitas. “Mõtlesin natuke ja ütlesin talle: “Sellepärast, et ma olen nii kasvatatud.” See oli meie viimane vestlus,” lõpetas Ingrid Jõelaid loo. Ta lisas, et tal on väga hea meel, et majamuuseum uuesti korras ja avatud on.


Muuseumi algus

  • Johannes Aavik (1880–1973) elas oma vanematekodus, mida praegu teatakse Aavikute muuseumina, aastail 1898–1902 ja 1919–1926. Tema onupoeg Joosep Aavik (1899–1989) elas seal aastast 1961 kuni surmani.
  • Seejärel jäi maja tühjaks ja keelemehe uurija, Tallinna pedagoogikaülikooli õppejõud Helgi Vihma tegi ettepaneku asutada Johannes Aaviku majamuuseum. Mitmed saarlased nõudsid aga, et muuseumisse peaks tulema ka Joosep Aavikule pühendatud väljapanek.
  • Pärija oli maja ja seal leiduvate esemete müügiga nõus ning juba 1990. aasta kevadel valmistas kooperatiiv Kratt ette restaureerimisprojekti. Sama aasta kevadel sõlmiti remondileping kooperatiiviga Actio. Remont loodeti lõpetada 1991. aasta lõpuks, kuid ehitaja ei suutnud seda õigeks ajaks valmis saada ja avamine nihkus 1992. aastasse. Muuseum avati 19. juunil 1992 kell 11.

Allikas: Saaremaa muuseumi koduleht ja Endel Püüa märkmed

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 470 korda, sh täna 1)