Mida kujutab endast “pagulasseaduse” eelnõu? (1)

Mida sisaldab pagulasseaduse ehk välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse eelnõu?

Meid kõiki puudutava keerulise ja kohati valulisegi teema paremaks mõistmiseks kirjutan allpool lahti juriidilised mõisted, mis aitavad paremini mõista debattide sisu nn pagulasseaduses.

Seaduseelnõu 81 peamine eesmärk on Euroopa Liidu (edaspidi EL) direktiivide harmoniseerimine. Direktiivide eesmärk omakorda on ühtlustada liikmesriikide rahvusvahelise kaitse menetlusi. Selleks kehtestatakse kogu EL-is kehtivad miinimumreeglid rahvusvahelise kaitse andmises ja kaitse äravõtmises ning suurendatakse rahvusvahelise kaitse taotlejatele antavaid tagatisi.

Rahvusvahelise kaitse taotlejad

Näiteks nähakse ette, et isik võib ükskõik millisel viisil kaitset paluda, st et menetlus võib alata ka üksnes suulise soovi väljendamisest ning see soov tuleb registreerida kolme tööpäeva jooksul. Taotlus tuleb politsei- ja piirivalveametil tavakorras läbi vaadata kuue kuu jooksul.

Üks olulisemaid muudatusi on kohustus tuvastada võimalikud erivajadused. Haavatavaks isikuks peetakse alaealist, saatjata alaealist, puudega inimest, eakat inimest, rasedat, alaealise lapsega üksikvanemat, inimkaubanduse ohvrit, raske haigusega isikut, vaimse tervise probleemiga isikut ning piinamise või vägistamise ohvrit või isikut, kelle suhtes on tarvitatud muud jõhkrat psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda. Saatjata alaealiste puhul tuleb kohe otsima hakata tema EL-i liikmesriikides elavaid perekonnaliikmeid ja teisi sugulasi.

Eelnõuga nähakse ette rahvusvahelise kaitse saajate kohustus osaleda eesti keele õppes. See kohustus parandab kõigi eelduste kohaselt rahvusvahelise kaitse saaja võimalusi tööturul osaleda ning seeläbi paraneb ka tema majanduslik toimetulek. See kohustus laieneb neile 18-aastastele kuni vanaduspensioniealistele isikutele, kes on töövõimelised ning kes ei omanda eesti keeles põhi-, kesk- või kõrgharidust. On ju ka neid inimesi, kes on asunud õppima eesti keeles meie õppeasutustes.

Eelnõuga muudetakse ka termineid. Kui seni on seaduses kasutatud termineid “varjupaik”, “varjupaigataotleja” ja “varjupaigataotlus”, siis nüüd kasutatakse mõisteid “rahvusvaheline kaitse”, “rahvusvahelise kaitse taotleja” ja “rahvusvahelise kaitse taotlus”.

Sotsiaalsed garantiid

Rahvusvahelise kaitse mõiste on n-ö katusmõiste, mis hõlmab endas nii pagulasseisundit kui ka täiendava kaitse seisundit. Pagulaseks peetakse isikut, kes põhjendatult kardab tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast ning viibib seetõttu väljaspool päritoluriiki. Täiendava kaitse saaja on isik, kelle suhtes on alust arvata, et tema tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle seal riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse, piinamise või muu vägivalla rakendamise relvakonflikti tõttu. Seetõttu on väga oluline, et oleks selge, kas on tegu sõjapõgenike, majanduspagulaste või muidu õnneotsijatega.

Lisaks näeb EL-i regulatsioon ette erandlike menetlustena ajutise kaitse mõiste ning ümberasustamise ja ümberpaigutamise. Ajutist kaitset vajavate isikutega on tegemist juhul, kui need isikud on sunnitud oma päritoluriigist lahkuma või on sealt evakueeritud. Nad on põgenenud relvakonflikti või püsiva vägivalla piirkonnast või neid ähvardab tõsine oht langeda inimõiguste süsteemse rikkumise ohvriks. Ümberpaigutamise ja ümberasustamise puhul peetakse silmas praeguse üle-euroopalise rändekriisi lahendamise teid. Ümberpaigutamine tähendab juba EL-i saabunud kaitset vajavate isikute ümberpaigutamist EL-i siseselt. Ümberasustamine on kolmandatest riikidest pärit kaitset vajavate isikute ümberasustamine EL-i liikmesriikidesse.

Eelnõu menetlemise käigus on aga lisaks eelpool nimetatule arutatud ka muid küsimusi, mis seonduvad rahvusvahelise kaitse saamisega ning mida eelnõu esialgne tekst ei hõlmanud. Tõsise arutelu all on rahvusvahelise kaitse saajate sotsiaalsed õigused. Neile osutab kohalik omavalitsus, kuhu ta elama asub, kaasabi eluaseme leidmisel, üürimisel, remontimisel ja sisustamisel. Seejuures kaetakse üürikulu ja kõrvalkulud algul riigieelarvest. Suund on kindlasti selline, et sotsiaalsed garantiid ei saa olla suuremad kui kohalikel elanikel.

Asja täpsustuse huvides rõhutan, et eelnõu on arutelu faasis ega ole veel seaduseks saanud.

Kalle Laanet, riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 297 korda, sh täna 1)