Naeratused, nuuksed ja piiritu armastus

sõmera Kodu

Nädal enne Sõmera Kodu 40. sünnipäeva on ilm krõbe. Lumehanged kõrguvad taevasse ja lund pudeneb aina juurde. Ometi paistab, et lumerookimise probleemi Sõmeral ei tunta. Kõik rajad on sirgelt ja siledalt sisse lükatud.

Selles omamoodi “linnakeses” astuvad sealsed elanikud või ametlikus kõnepruugis kliendid üksteise kannul metsatukas asuva söögimaja poole. Söögiaeg, mis muud.

Pooled klientidest on vaimupuudega ja pooled vaimuhaiged. Nende töid ja tegemisi korraldavad tegevusjuhendajad ja neid on siin palju. “Eks see tegevusjuhendaja töö üks suhtlemine ole,” ütleb Sõmera Kodu juht Helle Kahm.

Ta tõdeb, et olnud on ka töötajaid, kelle jaoks suhtlemine on raske, kuid nemad pole pidama jäänud. “Kliendid on meil sellised… sensitiivsed, tajuvad, kui inimene on sobimatu.”

Tiina Saarel, kellega trehvame uues kirikusaalis, hakkab aprillis vanemtegevusjuhendajana ketrama kuues aasta. Klubimajast kiriku ärakolimise hetk oli valulik, tunnistab ta, aga tulemus
on hea. On soojem ja
lähem.

Aeg möödub Sõmeral kiiresti, töö on vaheldusrikas. “Kui aeg läheb kiiresti, on järelikult palju toimetamist,” leiab Tiina.

Erihoolekanne on viimase kümne aasta jooksul tohutult arenenud. On uued vaatenurgad, mis nõuavad pidevat ümberõpet. Kohati on see raske, sest kliendid on jätkuvalt oma tasemel. Samuti pole riiklikus hoolekandes personali kunagi liiga palju.

Korruse tagumises sopis on spordisaali uks avali ja sealt kostab muusikat. Rütmikas meloodia vaevalt et tühjale toale kõlab.

Saalinurgas paistab tõesti üks tragi noormees, kes astub hoogsal sammul käimismasinal. Teine vähe eakam härra keerutab end miski muu masina otsas. Mõlemal on nägu naerul. Trenn paistab meeste maitse järgi olevat.

Milvi Kundrats, 40 aastat Sõmeral erinevatel ametikohtadel töötanud krapsakas naine, on samuti saalis. Nüüd on tema töö kliendid heas toonuses hoida.

Kuigi Milvigi on heas tujus, käänab ta suunurgad hetkeks alla ja teatab: “Mul on üks mure ka, sõude-ergomeeter on katki. Kõik lubavad, aga uut ei tule…”

Milvi on Sõmera raudvara. Tema saab Sõmeralt palka tegelikult juba 1972. aastast. Siis
sai ta arstiteaduskonna noore lõpetajana suunamise siin asunud kopsutuberkuloosi sanatooriumisse. Aastakeseks läks veel internatuuri, ent siis pühendas end kogu hingest tööle.

Pikem reportaaž Sõmera Kodust ilmus laupäevases Saarte Hääles

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 594 korda, sh täna 1)