Heategu ei jää karistuseta (11)

Kuulsin seda ütlemist aastakümneid tagasi oma õe suust, kellele oli nii öelnud tema tollane ülemus. Mina ei olnud seda varem kuulnud ja minu jaoks oli see võõras ja täiesti vale. Kui aga elu jälgima hakkasin, sain aru, et valet ei ole siin midagi.

Elas kord üksik vanatüdruk, kes aga väga hoolis oma venna lastest. Nooremana, kui ta veel tööl käis ja tal raha oli, käis ta mööda poode ja ostis pidevalt kokku küll meeste-, naiste-, küll lasteriideid. Teised olid tigedad, sest kaupa oli vähe. Kui tal juhtus aega olema, oli ta juba ammu enne poe avamist ukse taga ootamas ja sai alati, mida oli soovinud.

Omaksed olid muidugi rõõmsad ja tänulikud sellise sülle kukkunud õnne eest, sest lapsed õppisid veel ja raha oli kõigil vähe. Rõõmuga sõideti mandrilt saarele “manti” ära tooma.

Müüdi memme teadmata

Aeg läks ja naine jäi pensionile. Sugulased olid jalad alla saanud, igal oma töö ja pere. Vana tädi juurde oli üha vähem asja. Tädi aga ostis marju ja suhkrut kokku, otsis purgid ja keetis moosi ning andis teada, et tulgu vennatütar moosidele järele. Selleks ajaks olid ka vennatütre lapsed suureks saanud ja pesast lennanud. Sugulased tulid, nägid saagi ära ning vennatütar imestas sapiselt, et kas tõesti selle kümne purgi moosi pärast pidid nad mandrilt siia tulema, maksma auto üleveo ja bensiini. Memm oli südamest õnnetu, sest ta lihtsalt ei suutnud osta rohkem kui ämbritäie marju ja vaevalt et need marjad ja moos peamine oligi.

Ta lihtsalt tahtis, et teda vaatama tuldaks, ja moos oli hea põhjus kutsuda. Sellega lõppes vanakese moosikeet.

Hooldekodus käidi teda vaatamas aastas korda paar. Talle oli antud elada kaunis pikk elu. Et noored ei mallanud oodata tema lahkumist, müüdi korter juba memme eluajal, millest tema kuulis tuttavatelt. See muidugi ei rõõmustanud memme sugugi.

Sageli aetakse elus segi inimlik headus ja rumalus. On inimesi, kes egoistlikult arvavad, et kui teine on su vastu hea, siis on ta ka piisavalt loll ja teda saab igapidi ära kasutada. Leian, et sellise mõtteviisiga inimene on oma intellektilt ise küllalt madalalaubaline.

Heategusid on mitmesuguseid. Vana inimese jaoks on heategu juba see, kui teda vaatamas käiakse, ja ta annab rõõmuga midagi enda poolt kingiks. Sellega harjutakse kergesti ja kui vanur ei mõista iga kord ise midagi pihku pista, siis küsitakse, ja ikka saab. Kes on aga harjunud saama, see tahab aina rohkem. Süües kasvab isu.

Kui siis tekib moment, et vanainimesel pole enam midagi anda või leiab ta, et nõudmised on üleliia suureks kasvanud, ja paneb andmisele piduri peale, siis saaja lootused purunevad. Tähelepanu asemel, mis eakale enne osaks sai, ta lihtsalt unustatakse. Paljastub karm tõelisus ja saab selgeks, et kogu see tähelepanu ja hoolimine oli lihtsalt mäng omakasu eesmärgil.

Vanarahvas ütles väga õigesti: “Enne raugeb andja käsi, ega vastuvõtja väsi.”

Kuna elu on värvikas ja mitmekesine, siis on loomulikult ka olukordi, kus maja ostetakse “koos omanikuga”. Tavaliselt on tegu ikka naisterahvaga. Vanainimene hoiab lapsi, maja uksed lahti ja toa sooja. Noortel on muretu ja vanal lõbus. Nii lapsed kui ka täiskasvanud hindavad abi. Kui vanuril tekib vajadus abi järele, pole probleemi. Tema eest hoolitsetakse kui lihase ema või vanaema eest ja tema lahkumine on valus kõigile.

Aastaid tagasi oli mul õnn töötada koolis, kus õppisid käitumishäiretega lapsed. Osa neist olid olnud lastekodus ja neil oli pisut teisem ellusuhtumine. Lapsed on elu õied, kodus hoitakse neist eemal ohud ja mured, neid kaitstakse igati. Lastekodulapsed peavad aga varakult eluga rinda pistma, enda eest võitlema. Kõik, mis nad saavutavad, on tulnud läbi võitluse oma koha eest päikese all. Nad ei ole harjunud midagi lihtsalt niisama, heast südamest saama, samas on nad ise väga avatud ja helded.

Mul oli vaja kardin üles panna, aga kuna tuba oli kõrge, oli selleks tööks vaja ronida aknalauale. Otsisin pika poisi, kes oli tuntud väga halva ja äkilise iseloomu poolest. Minu kabinet asus kolmandal korrusel. Kui allkorrusel jooksnud laste juurde läksin, küsis seesama poiss, et mida ma otsin. Vastasin, et otsin ahvi ja olen ta ka leidnud – tulgu minuga koos. Poiss oli jahmunud ega tulnud algul kuskile. Minu lubaduse peale, et midagi halba ma ei taha, loivas ta lõpuks kohale ja pani kardina üles.

Jagas kõik teistele

Köögitädid rääkisid, et ta käib suhkrut nurumas. Muidugi, poiss oli pikk kui soolikas, magusa- ja vitamiinipuudus kummitas teda pidevalt. Kuna mulle oli tulnud suurem partii vitamiine, andsin sealt poisile ühe purgi, et tal oleks võtta.

Kui siis uuesti allkorrusele läksin, liikusid kõigi suud ja minu küsimise peale vastati, et nad söövad vitamiine. Küsisin poisi käest, kas ta jagas kõik ära. Ei, endale jättis ka viis vitamiini. Ta oli äkkvihaga, teda süüdistati alati, oli ta siis või polnud midagi teinud, kuid ta oli nii helde südamega, et jagas enda tagant viimase teistele.

Kord sattusin peale, kui teda hakati koolist välja viskama ukse lõhkumise pärast. See oli saanud viimaseks piisaks üüratu paturegistriga poisi pahategude merre. Poiss karjus valju häälega, et tema ei teinud, ja jooksis välja. Läksin talle järele. Ta maandas ennast ühe jalgpallivärava peal. Kui mind nägi, röögatas ta, et mida mina veel tahan. Ütlesin rahulikult, et mina usun teda. Ta lõpetas lõhkumise, taltus ja küsis, et miks ma seda teen. Ütlesin, et just sellepärast ma usun teda, et kui ma esimest päeva tööl olin, käitus ta nii vastikult, milline inimene lihtsalt olla ei saa.

Ütlesin direktorile, et see poiss ei lõhkunud ust. Tema ei uskunud, kuid õhtul helistas mulle koju ja teatas, et mul oli siiski õigus. Ukse oli lõhkunud keegi teine.

Hakkasime selle poisiga hästi läbi saama. Tema, keda ma enne päris kartsin, sai mulle sümpaatseks ja alati võisin teda endale appi paluda. Tema jaoks oli juhtunud ime, et teda äkki usuti, ja seda ta kurjaga ei tasunud.

Nüüd olen kuulnud ta nime vahel raadios mainitavat. Ta on suurte teadmiste ja huvidega, järelikult loeb palju ning mul on temast suur heameel. Kuna need lapsed ei olnud elus palju kingitusi saanud, siis ei osanud nad neisse ka uskuda. Alati, kui tegid neile mingi heateo, küsisid nad kohe: “Mis sa vastu tahad?” Algul oli see võõras, kuid sellega harjus, ja nad olid sõnapidajad. Samas oli nii, et kui sa lihtsalt tegid neile head midagi vastu tahtmata, paistiski neile, et oled piisavalt loll ärakasutamiseks. Seda nad ka kohe tegid. Nii saidki oma heateo eest karistuse kätte.

Elus ongi nii, et teinekord need, kellest loodad kõige paremat ja sinust hoolimist, näitavad oma tegudega, et sa ei maksa nende silmis poolt sentigi. Samas osutuvad inimesed, kellest sa midagi head uskuda ei oska, soojaks ja südamlikuks. Elu on kirgas ja värvikas – see teebki ta huvitavaks ja elamisväärseks.

Ingrid Holm, Orissaare elanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 543 korda, sh täna 1)