Pealesunnitud poliitiline enesetapp (10)

Vabatahtlik ühinemine kipub Saaremaal kujunema mänguks, kus üritatakse uute mängureeglite valguses võimalikult vanamoodi edasi mängida. Ühinemises nähakse pigem pealesurutud poliitilist enesetappu kui uute võimaluste loomist.

Tundub, et priitahtliku ühteheitmise peale mõtlevad paljud omavalitsusjuhid üksnes seepärast, et seadus sisuliselt poolkäsib ühineda.

Oleks ju väga imelik või suisa kahjulik valijatele öelda, et me ei taha neid sadu tuhandeid eurosid, mida riik pakub. Olukorra päästmiseks üritatakse mängu ajada võimalikult segaseks ja venitada kummi nii kaua ja pikaks kui vähegi võimalik. Pahatihti kasutatakse ära seaduselooja enda nõrku kohti.

2014. aasta mais tegi Kuressaare linn kõikidele Saaremaa omavalitsustele ettepaneku maha istuda ja tuleviku nimel pead kokku panna. Sisuliselt pidid need arutelud olema eelmänguks ühinemisele. Kuid juba siis oli näha, et mitte kõik laua taha tulnud vallajuhid ei mõtle ühes rütmis. Ei mõtle siiani. Ja vaevalt see vaid Saaremaa probleem on.

Sellise mänguplaani läbiviimiseks sobib hästi näiteks venitamistaktika. Algul räägiti, et ei maksa kiirustada ja et tuleks ära oodata riigi plaanid. Aega ju on. Nüüd, kui haldusreformi seaduse eelnõu on olemas, öeldakse, et see on kena asi küll, aga peaks ikka ära ootama selle vastuvõtmise riigikogus. Ehk seda ei võetagi vastu. Ja kui võetakse, siis vahest alles suvel. Seda tõdemust, et siis on juba veidi hilja, lause lõppu ei lisata. Sellega tullakse välja siis, kui vastuvõtmine käes.

Lisaks venitamisele saab pakkuda ideid, kuidas proovida suurte muudatuste sildi all muuta tegelikult võimalikult vähe. Välja on tuldud näiteks avaldustega, et mõnes paigas peaks tulevikus olema osavallad. Oma halduskoguga, osavallajuhiga ning üsna suure otsustusõigusega kultuuri, spordi ja näiteks teeremondi raha jagamisel. Sisuliselt püütakse teises vormis säilitada seda, mis juba on. Vaid vähema vastutusega.

Haldusreformi seaduse vastuvõtmise rong on üsna graafikust maas ning mitte kõik vagunid ei püsi korralikult rööbastel.

Loetud päevad tagasi seaduse eelnõule antud hinnangus arvas õiguskantsler Ülle Madise, et haldusreformi seaduses ilma selle rakendusseaduseta (mida ei pruugita vastu võtta kohe) ei ole teada kõiki asjaolusid, mis võiksid liitumisotsust mõjutada. Kas pole jälle üks tore relv venitamistaktika harrastajatele: “Me ju tegelikult ei tea, mis toimuma hakkab!”

Samuti märkis õiguskantsler, et sundliitmine võib kaasa tuua vaidlustusi ning 2017. aasta kohalikeks valimisteks ei pruugi need vaidlused leida riigikohtus lahendust. Samas ongi karta, et sellise tempoga edasi liikudes tulebki kogu riigis suuresti just sundühendamisi-liitmisi teha. Reformaatorid vaevalt et seda lootsid, pigem arvati, et sundida tuleb väheseid.

Eelnõud lugedes tundub kohati, nagu keegi oleks meelega lisanud sinna punkte, mille üle saaks vaidlema hakata. Näiteks absurdimaiguline olukord, kus iga ühinev omavalitsus saab ise otsustada, kas tema territooriumile jääb osavald. Ühinemisel tekkinud omavalitsuse volikogu ei tohi seda osavalda järgneva valimisperioodi jooksul laiali saata. Samas kinnitab osavalla ülesanded (põhimääruse) seesama uus volikogu. Juhul kui uuel volikogul ei ole usku osavaldadesse, võivad nad ju kirjutada ülesandeks, et “osavallakogu kohvitund toimub iga kuu viimasel reedel kell viis”, ehk siis ei anna neile sisuliselt mingeid ülesandeid. Või ei hakatagi sellise osavalla tahtjaga üleüldse ühinemagi. Kes siis lolliks jääb? Kas osavalla loojad või uue valla valitsejad? Vahet tegelikult pole, kehv seis igal juhul.

Ühinemisettepanekut pole siiani tehtud. Pigem terendab silmapiiril olukord, kus heal juhul pannakse mingisugune ühinemine lukku viimasel minutil. Kogu Saaremaa üksmeelne ja vabatahtlik ühte-kahte omavalitsusse kokkusaamine ei ole enam väga tõenäoline. Võimalik, et kärsitumad ja edumeelsemad omavalitsused löövad käega ning püüavad omavahel ühinedes päästa, mis päästa annab.

Artikkel ilmus ka ajalehes Postimees

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 030 korda, sh täna 1)