Maailm, mis oli seest suurem kui väljast

See algas siis, kui puud olid suured ja rohi rohelisem. Vene aja lõpu keeldude kadumise  tõttu tekkis ühel hetkel võimalus teha mastaapseid asju. Biosfäärikaitseala (BKA) loomine Lääne-Eesti saartel oli üks neist suurtest asjadest, mis tehti valmis julguse ja avarasse maailma suunatud visiooniga.

Biosfäärikeskuse tööpõld oli peamiselt nn pehme – nagu tänapäeval öeldakse. Mitmes mõttes oldi omast ajast ees, sest maailma biosfäärikaitsealade kogemus andis aimdust, kuidas peaks olema. Alles täna, pea 20 aastat hiljem, räägime ja mõtleme tõsiselt kohalikust koostööst omavalitsuste, ettevõtjate ja vabaühenduste vahel, rohemajandusest, säästlikust ressursikasutusest, kohaliku toidu tähtsusest. Me kipume unustama, et veel sajandivahetuselgi olid omavalitsused nõrgad, külaseltsid pea olematud ja ettevõtluski alustamas. Kui miskit esile tõsta, siis seda, et ka riigivalitsemise bürokraatiamasin oli lapsekingades ja ei kujutanud ettegi, et kord oleme kammitsetud lugematutesse määrustesse ja ametniku vabadus seisneb kirjatähe pea olematus tõlgendamisvõimaluses.

BKA portfooliosse jäi ridamisi trükiseid, mis tutvustasid kohalikku loodust ja kultuuri, rohked projektid loodushoiu, turismi, koostöö alal, õppereisid ja projektid rahvusvahelisel areenil, analüüsid ja tegutsemiskavad.

Kuna biosfääriala oli hiidlastel, saarlastel ja vormsilastel ühine, toimis ka saartevaheline koostöö. Mitte ainult BKA-de töötajad, vaid ka teised vaimukeskused saartel said üksteiselt tuge. Hea on rääkida koosmõtlemisest Saarte instituudi asutajate Maret Panga ja Laine Tarvisega. Saarte instituut toetas paljusid, nii kohalike saarte kui ka rahvusvahelisi arenguid uuringute ja arengukavadega. Eestimaa suurte ja väikest saarte ühendus Eesti saarte kogu on väga palju tänu võlgu just Saarte instituudile. Hiidlaste koguteos sündis küll pea kümnend hiljem kui saarlaste oma, kuid eks meil oli naabrite tohutust kogemusest hea õppida, mida paremini teha.

Aga ka Eesti riik kasvas ja kosus, temaga koos ametkonnad, kelle loomulik arengurada kulges unifitseerimise suunas. Ja oligi ühel päeval ees sein, kus minister ütles, et tema ei saa aru, mida me seal saartel teeme. Ning mida minister ei tea, seda pole olemas. Biosfääri kaitseala jäi  oma piirides alles, sest UNESCO peale ministri hammas ei hakanud, kuid keskused Hiiu-, Saare- ja Läänemaal kaotati, jäeti tööle vaid üks koordinaator kogu programmiala peale. BKA kolme piirkondliku keskuse kadumine jättis saartel arendustöösse tühimiku pikaks ajaks.

Kuigi riigi panus ja tunnustus piirdub ikka veel vaid ühe koordinaatori ametikohaga, siis biosfääri programmi Hiiumaal haldama paremat tegijat kui Lia Rosenberg tahta ei oskagi. Peamine on, et kohaliku looduse ja kultuurihoiu tagamine on jälle päevakorral. Hiiumaa arengustrateegia ja LEADER-i uue perioodi meetmed on sõnaselgelt välja öelnud lähenemise UNESCO biosfääri programmialade ideoloogiale. Võime tõdeda, et iseolemise küünalt vaka all ei hoia ja parim kohaliku looduse, kultuuri ja harituse edendaja on kohalik inimene ise, kes ikka veel mäletab ja tahab elada oma saarega koos ja saare vääriliselt.


Aastatel 1990–1991 loodi Lääne-Eesti saarte biosfääri kaitseala (BKA) ja  Saarte instituut, mis Tallinna tehnikaülikooliga ühendamisel korraldati 1999. aastal ümber Kuressaare kolledžiks. 3. veebruaril toimub TTÜ Kuressaare kolledžis (Tallinna 19) seminar “Lääne-Eesti saarte koostöö eile, täna, homme”, millega tähistatakse ühtlasi 25 aasta möödumist nende institutsioonide loomisest. Seminari korraldavad MTÜ Eesti Saarte Kogu, keskkonnaamet ja TTÜ Kuressaare kolledž.

Reet Kokovkin, MTÜ Hiidlaste Koostöökogu tegevjuht

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 287 korda, sh täna 1)