SUUR MAA, SUURED ASJAD: Trollide surm (9)

Asjaolu, et Postimehe portaalis saavad käesolevast nädalast lugusid kommenteerida vaid registreeritud kasutajad oma nime all, on Eesti ajakirjanduses tõeliselt suur asi. Tegelikult ei saa öelda, et ajakirjandus oleks anonüümse kommentaariumi teemasse seni kuidagi ükskõikselt suhtunud. Aga nüüd oli aeg muutuseks küps.

Kui anonüümne kommentaarium kunagi eelmise kümnendi alguses Eestis pihta hakkas (Hans H. Luik, Allan Martinson, Delfi “kollektiivne aju”), siis tuli inimesi alguses sõna otseses mõttes kommenteerima meelitada. Ühel hetkel jõudis kommenteerimise võimalus massidesse, aga kus on massid, seal on võim ja tahe inimesi mõjutada.

Mõnedki visionäärid eksisid ennustamise tänamatus töös. Riik proovis luua oma “kollektiivse aju” keskkonda TOM ehk Täna Otsustan Mina. Kulutati raha, aga midagi ei saavutatud. Need kaasamise alged sarnanevad praeguse kujutlusega kodanikuühiskonnast nagu esimesed autod 21. sajandi omadega. Ettepanekuid tegid fanaatikud, arutelu ei korraldanud keegi ning üksikud mõistlikud hääled uppusid mürasse.

Mõjutustegevust oli mitmesugust. Kui anonüümne kommentaarium oli justkui midagi iseenesestmõistetavat, algas peldikuseinastumine. Alguses lihtsalt korraldamata müra tõttu (nagu rahvakoosolek, kus kõik räägivad korraga), hiljem juba teadlikult, sihilikult, kinnimakstult. Kui esiotsa mõjutati üksikuid arutelusuundi, siis hiljem pöördus asi üha enam poriloopimiseks nende inimeste pihta, kes avalikus ruumis üles astusid. Ehk siis mitte teemast, vaid isikust.

Siinkohal olgu siis räägitud ka sõnavabadusest. Kommentaarium on osa avalikust ruumist ja on enam kui loogiline, et selle ruumi omanik kontrollib seal toimuvat. Kui teie koduaia plangule kirjutab keegi mingeid sõnumeid, siis küllap teil tekib tahtmine need üle värvida. Ja mitte ainult esteetilistel kaalutlustel. Meediakriitik Daniel Vaarik on anonüümse kommentaariumi kohta öelnud, et “sealset sisu juhivad professionaalsed anonüümsed trollijad, kellele sõnavabadus ei meeldi”.

Küsimus pole juba ammu enam üksiku loo või isiku seisukohtade purustamises. Professionaalsed veebitrollid loovad, nagu julgeolekupoliitikas öeldakse, heidutust. Eesmärk on olnud tõrjuda teatud inimesi avalikust arutelust eemale ja vähemalt osaliselt on see ka korda läinud.

Juba mainitud Allan Martinson võttis sotsiaalmeedias kokku: “Kas ükski väärt arvamus jääb oma nime all arvamata? Otse vastupidi, see tekitab paljudel ehk uuesti soovi midagi veebis arvata. Ma väidan, et just täna toimib vähemuse löömamehelik tsensuur.”

Anonüümse kommentaariumi aeg on möödas. Oma rolli mängis Euroopa Kohtusse välja jõudnud Vjatšeslav Leedo vs. Delfi kaasus. Suur osa selles on sotsiaalmeedia plahvatuslikul arengul – Facebookis esineme ju enamasti kõik oma nime all. Inimesed on harjunud teistmoodi sõna võtma.

On väidetud, et nüüd ei saa enam anonüümselt oma sõnumeid avalikkusele edastada ja sellega väheneb ühiskonna läbipaistvus. Mina seevastu olen veendunud, et nagu vilepuhumine pole kunagi ära kadunud, ei kaota seda ka anonüümse kommentaariumi sulgemine. On teisi võimalusi ja nimetet kommentaariumist pole ükski tõsine skandaal algust saanud.

Lõpuks veel ühe legendi ümberlükkamisest. Esimesed päevad näitavad, et Postimehe portaali külastatavusele pole muudatus mingit mõju avaldanud.

Neeme Korv, Postimehe ajakirjanik

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 403 korda, sh täna 1)