Ärasaatmine olgu väärikas (6)

Ka luterlaste hulgas on tuhastamismatus hakanud võimust võtma. Kui juba piisavalt paljud uutmoodi teevad, hakkavad teisedki järele tegema, mõtlemata asja olemust veidi sügavamalt läbi. Ja nii teatavad lahkunu lähedased krematooriumisse: “Palun mulle see urn selleks kuupäevaks.” Aeg lepitakse kokku ja alles siis helistatakse õpetajale: “Kas te tuleksite urni matma?” Lahkunu viiaksegi krematooriumisse ja põletatakse, ilma et oleks peetud matusetalitust. Teenus tehakse ära.

Soovitan oma lahkunud siiski vana kombe järgi teele saata. Ikka kirstus. Vähemalt alguses. See ei ole midagi õudselt kallist. On olemas need ajutised kirstud, mis on tammised, võimsad ja ilusad. Lahkunu tuleks ikka väärikalt ära saata ja alles siis teha tuhastamine.

Ka urn maetagu kiiresti

Normaalne matuse käik ka tuhastamise puhul on see, et kõigepealt kogunevad inimesed kas kabelisse, kirikusse või koju kirstu juurde tseremooniale. Edasi urnimatuse juurde tuleb õpetaja juba vaid selleks, et seal lühidalt palvet pidada, mõned kirjakohad ütelda, inimesi õnnistada, meieisapalvet lugeda.

Vahel aga teevad inimesed nii, et lahkunu saadetakse ära kirstus, toimub tuhastamine ja siis seisab urn kuskil kamina peal aasta-kaks-kolm-kuus… Hiljaaegu kuulsin lugu inimesest, kes on hädas, sest tema abikaasa teatanud talle: “Kui ma suren, siis tuhastad mu ära ja võtad mind igale poole kaasa, kuhu lähed!“ No tule taevas appi! Kas isegi siis ei saa terroriseerimist lõpetada?! Kas peaks hakkama tuhaurniga mööda maailma ringi sõitma? See on võigas. Ütlen kindlalt: ka urn tuleb maha matta nii kiiresti kui võimalik. Ka õigeusu kiriku mõtteviis on Piiblist alguse saanud, see 40 päeva – selle aja jooksul tuleks inimene maha matta. Mitte mingil juhul ei tohiks hakata teda hoidma kuskil kaminasimsi peal või raamaturiiulis, et seal ees küünalt põletada. Palun ärge seda tema ega endaga tehke. Ärge terroriseerige iseennast ega ka mitte oma lähedasi selliste tegude või soovidega.

Ja tuha raputamine kuskile merre… Olen keeldunud selliste asjade juurde minemast. Kui keegi tahab tuhka merre raputada, siis palun, ilma minuta, või ma lihtsalt hoian väga kaugele eemale. Mu ainuke kogemus sellega oli kummaline. Inimene oli öelnud, et tahaks oma tuha puistamist merre: “Olen siit alati käinud merd vaatamas ja kaugusi silmitsemas.”

Tuulevaikne ilm oli, tuhka viskavat inimest oli täpselt instrueeritud. Aga nii kui ta viskas, tuli tuuleiil ning meil olid suud-silmad kadunukest täis. Veel kolmandalgi päeval oli mul kahtlus, et mälun kadunukest edasi oma koogi või kotleti juurde.

Normaalne on – isegi kui tuhastatakse –, et lahkunu saadetakse ära kirstus kas kirikus, kabelis või krematooriumis. Nädala pärast saadakse urn kätte, selleks ajaks on matuse aeg õpetajaga juba kokku lepitud. Ka surnuaia töötaja peab seda teadma, sest sa ei tohi seal ise kaevata ega matta. Õpetaja võiks olla mõlemal korral juures.

Kui räägime sellest, mis see maksab, et õpetaja tuleb pärast hauale urni matma, siis ei maksa see paljude vaimulike puhul midagi. Matus on tervik. Hind sõltub paljudes paikades hoopis sellest, kas inimene on olnud koguduse liige või mitte. Kui mitte, on kirikus toimuv tseremoonia kallis. Kui ta on olnud koguduse liige, on kirikus n-ö ruumi kasutamise ja õpetaja kutsumise eest makstav summa  peaaegu olematu – mõnikümmend eurot küünalde kulu jms eest. Tavaliselt ei küsita hiljem urni matuse eest enam midagi.

Selle pealt ei hoia kokku, kui sa õpetajat pärast ei kutsu. Samas seal seista selle urniga ja mõelda, mida me teeme ja ütleme … Õpetajad teevad seda 50 korda aastas, sina paar korda elus. Loomulikult sa ei tea, mida peab tegema, pärast aga võib olla tunne, et midagi jäi tegemata.

Ja jätke järele see jutt, et maa on külmunud ning et “matame urni siis, kui maa on lumest vaba”. Enamasti ei ole Eestis ka selliseid talvesid, kus maamuld oleks 70 sentimeetrit külmunud. Pealegi – kui rääkida külmunud maast, siis tänapäeval on selle jaoks olemas tehnika. Te ise ei kaeva maad, see on teenus ja urni riiulile ootama panemine pole mõistlik.

Tegelikult ei ole põhjusi selleks, miks peaks tuhastama. Isegi see kaks ruutmeetrit maad, mis kulub, ei ole minu jaoks põhjendus. Ärge rääkige palun, kuidas te maad ei taha raisata jms. Olgem ausad, Eestimaal on maad piisavalt. Kui sa ei saa enam omade juurde, plats on täis, siis tuleb leida uus.

Tõepoolest, juhul kui on oluline, et lahkunu maetaks just perekonna matusepaigale, aga see on nii täis, et sinna enam kuidagi muudmoodi ei mahu, siis võib-olla on tõesti mõistlik urniga matta. Mida mina iseendale tahan? Kindlasti kirstumatust, vana, klassikalist matust. Ma ei taha, et mu identiteet lõpuni hävitataks.

Anna soovidest teada

Kontide uhmerdamine põletamisel… Kui inimene natuke mõtleks, mis seal põletamisel toimub ja millist vägivalda seal keha kallal tarvitatakse, siis ta võib-olla enne mõtleks, kui otsustaks, et “ma tahan, et mu emale korralikult haamrit antaks, et ta korralikult purki saaks”. Kui ema on seda ise palunud, siis palun väga. Keskkonna suhtes on põletamine ülimalt kahjulik. See, mis sealt korstnast tõuseb, on ülimalt kahjulik.  Nii et tuhastamismatusele ütlen pigem ei. Aga kui inimesed on otsustanud tuhastamismatuse kasuks, siis ma lähen kindlasti kohale ega ütle ühtegi paha sõna.

Matuste puhul on asi nii, et ole sa 36- või 96-aastane, ikka oleks mõistlik oma lähedastele inimestele neist asjust rääkida. Et nad teaksid. Kasvõi pooleldi nalja vormis, et “kui ma kunagi saja aasta pärast peaksin ära surema, siis…”. Et mitte jätta pärast oma surma lähedasi umbes kaheks päevaks niisugusesse stressiseisundisse, et nad ei tea, mida sinuga nüüd teha… Nagunii on neil valus ja vaev ja lisaks peavad nad hakkama mõtlema, kas tuhastada, kuhu, millisesse surnuaeda matta jne.

Oleks hea, kui su soovid oleksid kirjas. Sa ei pea teistele neid šokeerivalt teatama, vaid ütled lihtsalt: “Mul on olemas siin üks riiul. Kui ma viimasele reisile lähen, siis palun need asjad mulle selga panna, matus võiks kindlasti olla kirikus ja pangas on nii palju raha ka, et te saate selle ära teha.” Ehk siis on hea, kui see on korraldatud inimese enda poolt. Sest Eesti tingimustes on matuste korraldamiseks aega sisuliselt kaks päeva. Ei saa nii, et kõigepealt mõtled nädal aega ja siis teatad inimestele, et tulge täna kell viis. Sa pead kohe, järgmisel päeval pärast lähedase surma inimestele helistama ja sul peab olema selge, millisel viisil ja kus matus toimub.

Kui inimene on surnud ja ta on enne seda soovi avaldanud, et vaimulik teda mataks, siis kõigepealt helista õpetajale ja küsi, millal ta saab tulla. Küsimus ei ole selles, et õpetaja valiks, vaid õpetajal on kindlad päevad ja ajad täis ning mingid teised jälle kindlalt vabad.

See, et me kõik ükskord sureme, on kindel. On mõistlik, et me selle peale ka mõtleme ja oma lähedastele mõned olulisemad soovid selgelt välja ütleme. Vähemalt sellegi, et olen risti­inimene ja tahan kord kindlasti kristlikku matusetalitust. Rääkige oma lähedastega.

Lühendatult EELK Tallinna Jaani koguduse ja kiriku Facebooki lehelt

Jaan Tammsalu, Tallinna Jaani koguduse õpetaja, saarlane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 343 korda, sh täna 1)