Aksalu, keda kutsuti Poomiks

NUMBER 1: Koondise särk on au ja toob vastutuse. JAANUS LENSMENT / POSTIMEES

NUMBER 1: Koondise särk on au ja toob vastutuse.
JAANUS LENSMENT / POSTIMEES

Eesti jalgpallikoondise esiväravavahiks võib saada ka lihtne Tuulte Roosi poiss, kui ta on piisavalt töökas.

Oma riigi jalgpallikoondise väravavaht olla on igaühe jaoks auasi. Arvestades vuti levikut, võib julgelt väita, et tegu on riigi populaarseima sportmängu meeskonna viimase lootusega.

Pärast teda on vaid värav. “Koondises numbriga 1 särgi saamine oli ikka ülev hetk,” kinnitab läbi aegade edukaim saarlasest jalgpallur Mihkel Aksalu (31) ja toonitab, et samas käib selle särgi kandmisega kaasas suur vastutus.

Kõik sai alguse hoovist

Soome valitseva meistermeeskonna Seinäjoki JK (SJK) kapteni Aksalu karjääri algus ei erine mitte milleski tuhandete teiste poiste tavalisest lapsepõlvest. “Ikka hoovis naabripoistega mängides,” meenutab Aksalu, kuidas pallitagumine pihta hakkas.

Aksalu lapsepõlvekaaslane, hilisem FC Kuressaare kapten Märt Kluge meenutab, kuidas esimesed mängud tehti Tuulte Roosi majade vahel. „Nii mõnigi aken löödi puruks,“ räägib Kluge. Nagu toona hoovides kombeks, siis oli ka Tuultekas väravapostideks näiteks elektripost ja kiigepost ning väljakul oli takistuseks ka pingid, liivakastid ja muud sellised asjad. Samuti sai käidud karjamaadel ja kui Nõukogude väed lahkusid, siis hõivati ka nende käes olnud aladest mõni maalapp. Rääkimata siis Loode Tammikus peetud linn versus Tuulte Roos jalkalahinguid. Kluge meenutab, et see kõik oli ka paras töölaager. Väljakud tuli ise ju mängitavaks teha. Kivid välja kiskuda, augud täita, võsa koristada ja kõike muud sellist. „Kui tänapäeva noortel on jalgpallikool all, siis Aksalul on korralik hoovikool,“ tõdeb Kluge.

Jalgpallitrenni sattus ta 90. aastate keskpaiku, kui FC Kuressaare looja Johannes Kaju trenne korraldama hakkas. “Sinna tuli vist 60 poissi kokku,” meenutab Kaju.

“Ta kohe ei olnud vist ainult väravas,” vaatab Kaju ajalukku. Tema mäletamist mööda oli Aksalu väravas kordamööda Märt Klugega, kes FC Kuressaares mängis hiljem keskkaitsja kohal.  Kaju meenutab, et üks põhjus väravas mitte olla oli see, et Aksalul polnud toona väga haruldasi väravahikindaid, Klugel aga olid.

Aksalu ise ütleb, et ei tea, kas see kinnastelugu ikka tõele vastab. Märt Kluge mäletab, et ta sai millalgi Rootsist kindad küll, mis ribadeks mängiti ja mida ta ema pidi kummiga paikama. Esimeses trennis oli Aksalu Kluge mäletamist mööda siiski postide vahel, kuid noorteklassis mängisid nad siiski väravas kordamööda.

„Olime ikka konkurendid ja motiveerisime üksteist,“ meenutab Kluge. Tema sõnul meeldis Aksalule väravas rohkem ja nii ta sinna ka jäi.  Aksalu toonasteks leivanumbriteks olid olnud igasugused hüpped. „Nagu telekast nähtud, tuli igale pallile järele hüpata,“ räägib ta, et lendas pall kasvõi meeter eemale, Aksalu püüdis ikka. Kui Aksalu oma toonasele lühikesele kasvule sentimeereid juurde viskas, oli väravasse jäämine paigas. „Noorena võrdlesime teda Mart Poomiga ja isegi kutsusime teda Poomiks. Juba see näitab, et ta pidi hea olema,“ räägib Kluge.

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 016 korda, sh täna 1)