Ühest plaanist ja selle vastukajadest (4)

KESKUSE PLAAN: Raekoja taha jääb kaheosaline kaubanduskeskus, Pritsumaja kõrvale hotell. Enim püüab aga pilku massiivne kultuurikompleks. Parempoolne kaart kujutab Kuressaare kesklinna 1990. aastal. Vasakpoolsel maketil kujutatu jäi aga vaid plaaniks. EESTI ARHITEKTUURIMUUSEUM

KESKUSE PLAAN: Raekoja taha jääb kaheosaline kaubanduskeskus, Pritsumaja kõrvale hotell. Enim püüab aga pilku massiivne kultuurikompleks.Parempoolne kaart kujutab Kuressaare kesklinna 1990. aastal. Vasakpoolsel maketil kujutatu jäi aga vaid plaaniks.
EESTI ARHITEKTUURIMUUSEUM

Ajal, mil taasiseseisvumine oli juba eestlaste meeles ja vaat et ka keeles, tutvustati kohaliku häälekandja vahendusel lugejatele ambitsioonikat Kuressaare kesklinna eskiisprojekti, mis tekitas parasjagu ärevust ja vastukaja.

Möödunud aasta lõpus valiti välja Kuressaare kesklinna avaliku ruumi arhitektuurivõistluse “EV 100” võidutöö. Veebruari lõpuni Kuressaare kultuurikeskuses üleval olevatelt kavanditelt võivad kõik näha, et väga mastaapseid ümberehitusi tegelikult kavas ei ole.

Ka arhitektuurivõistluse žüriis olnud kunagine Kuressaare linnaarhitekt Lilian Hansar märkis, et võidutöö paistab esmapilgul tagasihoidlik. Samuti toonitas ta, et võitja valimisel lähtuti eelkõige sellest, kui reaalne on võistlustöö elluviimine.

Hotell ja kultuurikompleks

1990. aastal Saarte Hääles tutvustatud Kuressaare keskuse eskiisprojekti realistlikkuses võisid aga kaasaegsed veidi rohkem kahelda. Arhitekt Toomas Reinu projekt keskendus alale, kus praegu on kultuurikeskus, parkla, mõned puumajad, Ferrum ja Rae keskus.

Toona oli seal hooneid mõnevõrra vähem. Reinu projekti järgi oleks kesklinna tulnud 50-kohaline hotell, suur kaubanduskeskus ja veel suurem kultuurikompleks.

Eskiisprojekti, mille tellisid Reinult Kingissepa rajooni täitevkomitee ja ettevõte Saare Dolomiit, selgitas autor lahti artiklitesarjas “Kuressaare keskusest ja teadusviletsusest”. Need polnud tuimad ja ainult tehnilistesse üksikasjadesse kalduvad, vaid emotsioonidest tulvil, hinnangulised ja ka kaasaja seisukohti väljendavad kirjatükid.

Kohe esimese artikli pildiallkirjast vaatas lugejale vastu Reinu tõdemus, et Kuressaare kesklinn on ilma igasuguse funktsionaalsuse ja ehituskunstilise tervikuta segapuder.

Eriliseks pinnuks olid Reinul silmas mõned väiksemad puumajad, mis selles piirkonnas asusid. Neist rääkides kasutas ta väljendeid “täiesti amortiseerunud” ja “kuurilobudikud”. Ajastule omaselt kritiseeris ta ka “Upa meeste” monumenti (mälestusmärk 1919. a Saaremaa mässus osalenutele – toim), öeldes, et sel ei ole vähimatki kunstilist väärtust.

Õige kesklinn pidi tema hinnangul olema selline, kus hoonestus on võimalikult tihe, kontsentreeritud ja kapitaalne. See pidi olema koht, mis on kodanikele kättesaadav ja kuhu igaühel on asja vähemalt kord päevas.

“Kvartalisse on projekteeritud tihe linnakangas, mis koosneb kolmest osast, st kolmest ühiskondlikust objektist – kultuurikompleksist, kaubakeskusest ja hotellist. Need osad on omavahel ühendatud miniatuursete väljakute, galeriide ning kangialustega, moodustades nii omavahel põimudes maapealse kompaktse ja romantilise tüki tõelist cityt (linna – ingl k),” kirjeldas Toomas Rein.

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 494 korda, sh täna 1)