KRISTINAGA ELUST ENESEST: Kõik ühe malli järgi? (1)

Selle loo alustuseks pean ma kohe tegema sotid selgeks, kust selline mõte üldse tuli. Ei ole asi selles, et mul ei olnud muust kirjutada ja mõtlesin, et valin ühe klassikast – hariduse ja kooli teemad peaksid enimkirutud teemade toppi küll kroonima!

Tegelikult on asi lihtsalt selles, et tänu täiesti juhuslikult algatatud blogile ja nüüd siis sellele väikesele hubasele nurgakesele siin Saarte Hääles olen oma sulega vehkimisele saanud palju tagasisidet ja küsimusi stiilis “Kas sa oled alati osanud kirjutada?”.

See on minu jaoks kohati kauge küsimus, sest ma ei ole kunagi koolis olnud mingi särav kirjutaja ega arva, et ma nüüd selleks järsku saanud olen. Ainuke vahe koolis kirjutamise ja praeguse vahel on see, et mul põhimõtteliselt ei eksisteeri piiranguid. Laiendades nüüd seda küsimust kirjutamiselt ka kõigele muule – mida suudavad noored inimesed tegelikult ära teha, kui nad ei ole surutud akadeemilistesse piiridesse? See ei ole isegi retooriline küsimus, ma päriselt tahaksin teada. Kui lapsed on väikesed, esitatakse nendele tihti igasuguseid elulisi küsimusi ja ukerdatakse siis naerdes põrandal, sest nende maailmavaade on alles nii värske ja aus. Niipea kui nad jõuavad kirjandite kirjutamise ikka, on kogu see fantaasia ja huvi maailmas toimuva vastu suuremal osal kadunud. Muidugi võime siinkohal teha ka suure kummarduse tehnika pidevale juuresolekule, sest huvi piirdub tavaliselt sellega, mis ekraanil toimub, aga ma ei usu, et see asi nii kitsas on.

Näiteks on ju terve hulk lapsi, kes lausa peavad midagi kogu aeg kuhugi kritseldama – vihikud ja nende ääred on täis soditud ning üldine arvamus on, et kui sirgeldab, siis ei kuula. Tegelikult aitavat joonistamine osal hoopis paremini keskenduda, sest olgem ausad – kui inimene suudab seitse tundi päevas istuda ja kõike tähelepanelikult, huviga ja entusiasmiga õppida, on viimane aeg hakata tema pealt triipkoodi ja kasutusjuhendit otsima, sest sel juhul on tegemist robotiseerunud õpilasega. Aga tunnis ei ole isetegevus lubatud.

Teksti mittemõistmine, asjade mitteseostamine, järjest süvenev lihtlausetega ja vigane kirjutamine – need on ju vaid mõned märksõnad, mis tegelikult praegust olukorda kirjeldavad. Kuskil on midagi mäda.

Võtan näiteks igivana probleemi raamatute lugemisest ja tunnistan, et ma ei tahtnud kohustuslikku kirjandust tihtipeale mitte nähagi, niisiis asendus vahel Mati Unt hoopis Charles Bukowskiga või mõni osa “Tõde ja õigust” hoopis Saul Hudsoni biograafiaga. Vabandust, õpetaja, kui sa seda praegu loed, aga seniajani pole mind süümepiinad elusalt söönud, sest mind küll huvitas maailm, aga mitte päris see pool, mida koolis õpetati. Tore, et ma need põhiteadmised sain, need on ilmselgelt vajalikud ja ma ei taha üldse väita, et õpetajad tühja tööd teevad ja kogu õppimise aeg peaks olema lillepidu, muidugi mitte. Aga mulle tundub, et haridussüsteem meenutab rohkem konveierimeetodit – kõik ühe malli järgi, kes ei sobi, paneme sobima.

Paljud asjad, mida ma koolis ei kannatanud, on hakanud mulle meeldima hoopis aastaid hiljem ja ma sügavalt kahtlen, et ma ei ole ainus, sest asja kohustuslikuks muutmine andis automaatselt mõru meki juurde. Ka koolistress ei peaks olema nii laialt levinud, kui see praegu on, sest loovuse ellujäämine sellistes tingimustes on äärmiselt küsitav. See näitabki, et kusagil on midagi, mis vajab teistsugust lähenemist ning selle väljaselgitamine peaks olema juba vastava ministeeriumi töö.

Kristina Kretova

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 554 korda, sh täna 1)