Diskrimineerimine tööl – ei midagi haruldast

Kogu diskrimineerimise teema on minu jaoks võrreldav mingi hullu haiguse, näiteks aidsiga. Absoluutselt kõik me teame teoorias, mida see endast kujutab ja et igaüks meist on selles osas haavatav. Sellegipoolest tundub, et see pesitseb kusagil ohutus kauguses, kus ta torgib teisi inimesi, aga mitte meid.

Kui ma oma viimasele töökohale kandideerisin, küsisid mu tulevased ülemused minult, ega ma lähimal ajal lapsi plaani saada. Ei osanudki sellele kuidagi teisiti vastata, kui täpselt nii, nagu oma peas arvasin: loomulikult ei plaani ma lapsi saada, ma olen noor inimene alles, pool elu vaja veel elada, enne kui sellistele asjadele mõtlema peaksin hakkama.

CV-d otse prügikasti

Tagantjärele tõdesin muidugi, et on ikka lurjused, et nii delikaatse teema kohta üldse pärida julgesid. Täiesti kohatu ju, igaüks saab aru. Igatahes sinna see jäi. Umbes kuu aega hiljem jäin rasedaks.

Kui ülemusele uudise teatavaks tegin, sain üsna esimese asjana kohe altkulmu pilgu ja küsimuse, kas ma olin juba töövestluse ajal sellest teadlik ehk et kas ma valetasin neile näkku. Selle peale küsisin, millist kasu oleksin ma tema meelest saanud rasedana töökohta vahetades, ja loomulikult ei suutnud ta ühtki head põhjust välja käia. Siis ta küsis, et okei – kui ma tööle kandideerides veel polnud rase, kas ma siis planeerisin jääda. Mille peale kordasin oma eelmist küsimust.

Mingi hetk käis ülemus välja (ta enda meelest ilmselgelt hiiglama vastutuleliku) variandi, et jäägu ma kuni sünnituspuhkuseni hoopis haiguslehele. Ma tõesti täpselt neid motiive ei tea, kuid kuna rahaline kaotus oleks minu jaoks olnud liiga suur, keeldusin sellest. Teadmata, et kuu aega hiljem ise selle variandi uuesti päevakorda toon.

Samal ajal, kui endale asendajat otsisin ning ülemuse käsul kõigi lastega kandidaatide CV-dega prügihunti toitsin, muutus õhkkond päev-päevalt järjest ebasõbralikumaks.

Kui naine jääb rasedaks, ent ta tööandja plaanidega see ei sobi, puudub temal kui töötajal praktiliselt igasugune võimalus end kaitsta. Vähemalt minu puhul oli kõik toimuv selline varjatud susimine, et mul polnud praktiliselt ühtki asitõendit, et üleüldse midagi toimus ja et ma seda kõike välja ei mõelnud.

Noore naise ja väikese lapse emana olen kõhedusega mõelnud, et äkki on ka minu CV nüüd tööturul üks neist, mis isegi pikemat pilguheitu ei vääri, vaid otse prügikasti lendab. Jääb vaid loota, et nii see pole ja mu – nüüd võib vist juba öelda, et endised – ülemused on ainsad omataolised labased ja kitsarinnalised tööandjad siin linnas. Veel parem kui terves riigis.

Praeguseks on minu jaoks selge, et kõik mu tulevased töövestlused lõppevad täpselt selles punktis, kus tuleb juttu minu plaanidest seoses perekonna suurendamisega või minu laste arv. Loomulikult on olemas ametikohti, kus tööülesannetest tulenevalt on vaja ülevaadet laste olemasolust – näiteks palju komandeeringuid –, aga enam ei lasku ma kunagi sellele tasemele, kuhu ma oma viimasel töövestlusel 2012. aasta sügisel teadmatusest laskusin.

Kas kaitsevahendeid kasutate?

Muidugi pole see laste – ja nende planeerimise – küsimus veel mingi tipp, sest üks kursaõde rääkis, kuidas temalt küsiti konkreetselt, kas ta oma partneriga kaitsevahendeid kasutab. Mul pole mitte kunagi enam vaja ühtki muud kinnitust peale mingi selleteemalise küsimuse, et teada: ma ei soovi niisuguse inimese alluvuses töötada. Sest peale selle, et see on kohutavalt perversne ja kohatu, on see ka ebaseaduslik.

Ma arvan, et minu kogemus (millest võite lähemalt lugeda mu blogist pilleblogi.com) pole kahjuks mitte midagi haruldast ja erilist. Nii palju kui ma sel teemal sõbrannade ja tuttavatega vestelnud olen, on selline noori naisi ja väikeste laste emasid taudihaigetena kohtlemine kahjuks pigem tavapärane.

Võrreldes varasemaga on mul aga kadunud igasugune hirm selles osas, et ma väikese lapse ja pikalt kodus olemise tõttu tööd ei leia.

Ma arvan, et see tööandja, kes kardab, et noor ema (nagu mina), kes on väikese lapse kõrvalt ühe kooli lõpetanud ja teisega alustanud ehk end pidevalt erialaselt täiendanud, ühtäkki oma kohustustega hakkama ei saa, on natuke juhm. Ma oleksin südamest tänulik, kui minu teele nii rumalaid tööandjaid enam ei satuks.

Lapsega kodus olemise kõrvalt õpingute jätkamine nõuab nimelt topelt kohusetundlikkust. Kui mina oleksin tööandja, siis oleks see minu silmis väga tubli saavutus ja märk inimese võimekusest, mitte punane lipp, et, kurat, paistab teine ohtlikult paljunemishuviline oma innuka jutuga, kuidas lapsed-ja-kool-ja-töö kõik paralleelselt tehtud saab.

Pille Kallas, Tallinnas elav saarlane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 581 korda, sh täna 1)