SUUR MAA, SUURED ASJAD: Alkoholi ahvatlus (1)

Võib-olla avalikkus ei teakski midagi meedia sõnutsi “käest ära läinud 16-aastase neiu sünnipäevapeost” Raplamaal, kus tarbiti teadaolevalt kõiksugu sõltuvusaineid, kui see poleks 13-aastasele tüdrukule lõppenud alkoholimürgistusega ning ülejäänud seltskonnale politseis. Võib-olla, sest vaevalt et niisuguste pidude pidamise fakt kedagi üllatab, nagu seegi, et murdeeas testitakse piire.

Kui need suhtelised piirid jäävad enam-vähem ületamata (näiteks politsei ja kiirabi ei sekku), siis taolistest sündmustest suuri ajakirjanduslikus mõttes uudiseid ei sünni. Ehkki seaduse järgi on alaealisel alkohoolse joogi tarbimine keelatud. Ka ei tohi täisealine alaealist alkoholi tarbima ahvatleda – alkoholi ei tohi alaealisele pakkuda, osta ega üle anda.

Kes meist ei mäletaks pidusid teismelisena, kus alati oli teada, millisest baarist või kauplusest ja millise meetodiga “kätte saab”. Olid niisugused kohad olemas ka minu lapsepõlve-Kuressaares, kus õhtul lahti olevaid joogikohti, nagu ka poode, oli kogu linna peale käputäis. Kui oli vaja, toodi naps kuskilt kellegi kaudu ära isegi siis, kui monopoli staatuses olnud kesklinna viinapood Torisse kupatati.

Praegusest ajast pole mõtet võrdlevalt rääkidagi. Eestis müüb alkoholi viimane kui putka. Internet on täis vihjeid igasugu muu kraami kohta. Võimalused neidsamu eespool mainitud piire testida on sõna otseses mõttes piiritud. Seega, mis oleks see vägi, mis hoiaks noori tagasi? Ja kui mitte tagasi, siis vähemasti nii, et meil kasvaks vähem üles sõltlastest heidikuid?

Alkoholist rääkides on lihtne võtta moralistipositsioon. Manitseda, hoiatada, noomida. Näiteid kõigest halvast on lihtne tuua. Terviseriskidest, õnnetusjuhtumitest, sotsiaalsetest kriisidest. Igasugu statistikat avaldatakse aasta-aastalt. Suurema osa uppumis- ja tulekahjusurmi põhjustab alkohol. Kukkumiste, alajahtumiste, liiklusõnnetuste tõttu hukkunuist on joobes kolmandik kuni enam kui pooled. See pilt on tõepoolest sünge.

Moraliseerimine ja propaganda eriti ei tööta. Kindlasti annab efekti füüsiline takistus ehk müügikohtade arvu ja nende lahtioleku kellaaegade piiramine.

Kuid ükskõik, mis otsast me alkoholile ka ei lähene, peaksime nägema suurt pilti. Vaevalt et me alkoholist ühel päeval üldse lahti saame, nagu näiteks korruptsioonistki. Alkoholikultuur on lihtsalt nii vana ja mitmekihiline. Aga hoiakuid kallutada, mille kaudu muutuks (väga pika aja vältel) ka kultuur, pole siiski lootusetu ettevõtmine.

Vabariigi sünnipäeva eel tasuks mõelda vabadusest laiemalt. Vaba ühiskond ei peaks tähendama piiramist, vaid rohkem tunnetuslikku eneseregulatsiooni. Alkoholi (ja muude sõltuvustega) seotud pidude asemel võiksime püüelda olukorda, kus teismeliste seas teeksid ilma hoopis teistsugused meelelahutused. Rohkem eeskujusid, nagu Kelly Sildaru. Võib-olla peaks ka ajakirjandus selliseid näiteid enam leidma ja esile tõstma.

Mõnikord on mul tunne, et meil on lootust. Jaanuarikuus ei pandud Eestis toime ühtki tapmist ega mõrva. Keeldude-käskude-karistuste riigis sellist asja ei näeks ega kuuleks. Mäletame ju riiki, kus “kõrvalekaldeid” avalikkuse ees ei olnud. Neist lihtsalt vaikiti.

Neeme Korv, Postimehe ajakirjanik

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 212 korda, sh täna 1)