Urve Tiidus külastas Kärla põhikooli

Pildil on reporter Emili Gabriela De Oliveira, Urve Tiidus ja meediaringi juhendaja Kaisi Õispuu. LAIDI LINDAU

Pildil on reporter Emili Gabriela De Oliveira, Urve Tiidus ja meediaringi juhendaja Kaisi Õispuu.
LAIDI LINDAU

Tänavune Eesti Vabariigi aastapäev möödus Kärla põhikoolis erilisemalt kui eelnevatel aastatel. Nimelt võttis sellest erilisest päevas osa ka külaline Urve Tiidus, kellega meil oli suur au teha  intervjuu.

Kas teil on ka varem Kärla põhikooliga kokkupuuteid olnud?

Jah, ma olen siin kandis varemgi käinud. Olen siin nii kooliraamatukogus kui ka spordikeskuses käinud. Kärla pole ju Kuressaarest kaugel, ma olen Kuressaare inimene.

Milline on teie tänane mulje meie koolist?

Minu tänane esmamulje on väga hea. Olen siin koolis ka enne külas käinud. Kui rääkida aga sellest Eesti Vabariigi sünnipäeva vastuvõtust, siis meeldis mulle väga see väike tseremoniaalsus, mis ürituse juures oli. Sellistel asjadel on tore kasvatuslik ja kultuuriline mõju. Väga tore mulje on!

Missugused tunduvad teile meie kooli õpilased ja õpetajad?

Väga toredad! Vaadake, ma ei tunne siin kõiki inimesi, aga mõnda inimest tunnen küll juba varasemast. Lapsed on kõik uued peale kasvanud ja nendest ei tunne ma peaaegu kedagi. Seega saan ma oma arvamuse öelda selle põhjal, mida ma täna nägin. Esiteks on teil väga hea muusikaõpetus, sest laulud olid hästi valitud. Mulle meeldib, kui asjadel on selline väike huumoritahk juures. Selles mõttes oli üks laul Eestimaast läbi laste huumoriprisma  väga tore: et Harjumaal on palju harju ja Laulasmaal on palju laule. Ma ei olnud seda laulu enne kuulnud.

Teiseks meeldis mulle vastuvõtu tervituse juures see, et kõik lapsed teadsid, kuidas olla ja käituda ja mida öelda. See oli väga kena. Oli näha, et on natuke eeltööd tehtud, kõigil kukkus esinemine kenasti välja ja seegi on üks osa haridusest. See oli väga tipp-topp! See on ju teie kooli pikaajaline traditsiooniline üritus.

Mis meenub teile oma kooliajast?

Kui te nüüd seda küsite, siis minu kooliaeg jääb väga ammusesse aega. Isegi ei taha arvutada, kui palju aastaid tagasi see oli. Praegu meenus mulle üks selline seik. Osa oma kooliajast õppisin ma Tallinna 21. keskkoolis ja seal oli direktoriks Artur Tiki. Ta oli väga karm koolipapa, nagu nad enamasti satuvad olema. Temal oli hommikuti kombeks trepil seista ja tervitada kõiki õpilasi, kes koolimajja tulid. Sõna otseses mõttes pidi ütlema temale tere ja tema ütles õpilastele tere. Sellel oli niisugune huvitav kasvatuslik mõju. Poisid kartsid teda natukene, sest sel ajal ei tohtinud neil koolis pikki juukseid olla, aga mood oli just niisugune. Teretamine tähendas ka seda, et keegi ei julgenud hiljaks jääda, see oli erakordselt ebamugav tunne. Sa pidid ikkagi õigel ajal kohal olema, oma tervituse ära ütlema ja siis oli päeva algus tehtud.

See meenus mulle täna, kui sain jälle aru, et koolijuhi roll on üks tähtis roll. On ta mees või naine, aga oma oleku ja suhtumisega kujundab ta kindlasti laste arusaamu maailmast ja väärtustest. See on väga tähtis.

Kas teil on mõni soovitus meie kooliperele?

Kooliaeg on üks haruldane aeg. Kui ta on ees, siis tundub ta väga pikk, on ta siis üheksa aastat või veel rohkem. Tundub, et see on üks lõppematu aeg. Tegelikult möödub see  niivõrd kiiresti ja mitte ainult sellepärast, et aeg üldse lendab kiiresti, vaid sellepärast, et selle aja sees õpitakse ja tehakse kõvasti tööd. Kui midagi soovitada, siis seda, et õpilased võtaksid õppetööst kõik võimaliku. Kunagi ei maksa häbeneda, kui millestki aru ei saa. Kool ongi see koht, kus küsimusi esitada, endale asju selgeks teha ja leppida, et kõik asjad ei saagi väga kiiresti ja lihtsalt viie peale selgeks. Õpetaja on see inimene, kes oskab ja teab ja tahab asju selgitada. Teie lapse- ja nooruspõlve roll on kindlasti ka see, et teil peab olema tahtmist maailmast rohkem teada saada.

Emili Gabriela De Oliveira, 7. kl

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 118 korda, sh täna 1)