Peakontrolör Airi Mikli: kolemajad ei ole paratamatus

KÕIGEPEALT TULEB LEIDA LAUD: Airi Mikli sõnul algab iga lahendus, sõltumata seadustest ja regulatsioonidest, sellest, kui inimesed istuvad laua taha ja hakkavad arutama, millised võimalused on. MAANUS MASING

KÕIGEPEALT TULEB LEIDA LAUD: Airi Mikli sõnul algab iga lahendus, sõltumata seadustest ja regulatsioonidest, sellest, kui inimesed istuvad laua taha ja hakkavad arutama, millised võimalused on.
MAANUS MASING

Riigikontrolli kohaliku omavalitsuse auditi osakonna peakontrolör Airi Mikli leiab, et hea tahtmise korral oleks kohalikul omavalitsusel jõudu ja võimalusi küll, et silma riivavad ja tihti ka ohtlikud kolemajad meie linna- ja maastikupidist kaotada.

 

Peakontrolör Mikli, kelle juured muuseas on Saaremaal, täpsemalt Valjala vallas Võrsna külas, kust on pärit tema isa, oli üks neist riigikontrolli tippametnikest, kes osales mullu nn kolemaju käsitlevas auditis. Etteruttavalt tuleb öelda, et Saaremaalt sellesse ülevaatesse ühtki omavalitsust ega objekti ei kaasatud, aga õppida on ju võimalik ka teiste kogemustest ja vigadest.

Mida ja miks riigikontroll kolemajadega seoses uuris?

Auditi teema olid ohtlikud kasutuseta mahajäetud majad ja me vaatasime 15 omavalitsust. Tegu polnud ehitistega, mis asusid kusagil põllu peal, kuhu keegi naljalt ei satu. Probleem on lausa suurtes linnades. Näiteks Ida-Virumaal on selliseid maju palju ajaloolistel põhjustel.

Aga teema ise sai aktuaalseks seetõttu, et hakkasime vaatama, kui palju peab päästeamet oma tööajast tegelema sellistes mahajäetud majades tulekahjude kustutamisega. Kui räägime soovist riigi ressursse ja maksumaksja raha kokku hoida, siis on eriti ebamõistlik kulutada aega ja raha selliste hoonete kustutamisele.

Vaatluse all oli 79 ehitist. Seal olid nii hooned kui ka mõned mahajäetud kaevud ja erinevad maa-alused mahutid, kuhu inimesed olid sisse kukkunud ja lausa elu kaotanud. Aluseks oli päästeameti nimekiri, kus sedalaadi objekte oli 1200.

Vaatasime, mis on nende hoonetega paari aastaga juhtunud, ja selgus, et need on sisuliselt samas seisus. Iga päev inimesed käivad mööda, lapsed on altid neis turnima ja õnnetusi juhtub. Juhtus lausa auditi tegemise ajal. Pärnus uurisime üht objekti ja juhtisime tähelepanu, et sellesse on võimalik sisse pääseda, ja küsisime, kas on midagi ette võetud. Linnaametnikud ütlesid, et kõik on korras, hoone on valve all, aga ometi samal ajal üks teismeline kukkus seal alla ja sai rängalt viga.

Ehk siis: meie huvi nende hoonete vastu oli põhjustatud eelkõige nende ohtlikkusest.

Kõige üllatavam oligi ehk see, et selliste objektide hulgas oli hooneid, mis kuulusid omavalitsusele. Mahajäetud koolimajasid, asutuste hooneid. Näiteks Tallinnas, kus ei saa rääkida, et on töökäte puudus, kus on olemas nii võimekus kui ka ressursid, leidsime Kadrioru pargis linnale kuuluva hoone, mis oli lagunemas.

Kust selliste hoonete kohta infot peaks saama?

Ehitisregistrit on aastate jooksul lubatud teha funktsionaalsemaks, see pole seni paraku õnnestunud. Nüüd, 1. aprillist kukkus taas järjekordse lubaduse tähtaeg. Vaatame, kas register hakkab menetluskeskkonnana tööle. Sinna peaks olema võimalik nüüd panna infot ettekirjutuste kohta, selle kohta, kui hoone on kasutusest väljas või lammutatud. Eelmainitud Tallinna juhtumi puhul nägime suure liiklussõlme lähedal pooleldi lammutatud tehasehoonet ja kui küsisime, miks see hoone niisugune on, siis registrist vaadates selgus, et ametnik on teinud lammutamisakti järel kande, et hoonet pole olemas.

Probleem on tõsine. Loomulikult 15 omavalitsuse baasil ei suutnud me kaardistada terve Eesti olukorda, aga selge on, et sarnased probleemid on paljudes kohtades.

Vahelepõikena, kas Tallinna juhtum on üks tõukejõude uueks riigikontrolli auditiks, mille käigus uuritakse täpsemalt omavalitsuste kinnisvara?

Audit kasvab välja auditist. See kinnisvaraülevaade, mida alustasime aasta alguses ja millega seoses oleme saatnud kõikidele omavalitsustele küsitluse, mis, me saame aru, nõuab ametnikelt omajagu tööaega, on tingitud soovist saada selgust, kui palju omavalitsustel kinnisvara on, mis selle haldamine maksab, milline on ruumikasutus jne. Kuid üks väga suur eesmärk selle ülevaate tegemisel on haldusreform. Tahame teha süvaanalüüse nende omavalitsuste puhul, mis mõne aasta eest on liitunud, ja uurida, kas asutusi toodi kokku, kas ruumikasutus muutus efektiivsemaks ja hoiti raha kokku. Samuti tahame kaasata mõned uued ühinemispiirkonnad, et küsida nende mõtteid, kas nad üldse selle pilguga vaatavad võimalikku halduskulude kokkuhoidu.

Peame silmas pidama ka seda, et mõne aasta pärast peavad kõik hooned hakkama vastama kindlatele energiasäästu normatiividele. Siis tuleb vaadata, kas on mõistlik vanu hooneid edasi pidada, renoveerida või hoopis uued ehitada ja vanad lammutada või maha müüa.

Kolemajade juurde tagasi: kust see piir läheb, millest alates hoonet saab käsitleda kolemajana? See sõna pole ise ka ju mingi termin.

Eks rahvasuu annab asjadele teinekord just need kõige tabavamad nimed. Ehitusseadus ütleb, millised on ehitise kasutuseks kehtivad nõuded, millele see peab vastama. Sellist asja nagu “kasutusest väljalangenud” ei reguleerita. Otstarve on kirjas ehitusloal ja kasutusloal. Nn kolemajade puhul aga kasutamisest rääkida ei saa. Vahe tuleb sisse ohtlikkuse aspektist. Päästeamet vaatab tuleohutust. Ukseavad peavad olema suletud, et sees lõket ei saaks teha. Tehnilise järelevalve amet vaatab teistmoodi. Selle asutuse jaoks ei ole avatud uks ohtlik, aga ohtlik on lahtine karniis, mis võib inimestele pähe kukkuda. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on oma territooriumil esmased ohud kaardistada, lihtsamad asjad likvideerida. Keerulisemad olukorrad aga riigiasutustele delegeerida.

Kui naabril on maja mitukümmend aastat värvimata, siis see ei ole kolemaja, kuigi ta on väljanägemiselt üsna kole maja?

See, et mõni maja pole kõige uuem ja ilusam, pole kindlasti nn kolemaja või meie eelnimetatud auditi teema. Kuigi asi on kole esteetiliselt, ei pruugi ta olla ohtlik. Tegelikult pole väga paljud kasutusest väljalangenud hooned, kus kõik on piiratud ja avad suletud, vaatamata mitte kõige meeldivamale väljanägemisele, otseselt ohtlikud. Väljanägemine on kohaliku omavalitsuse heakorra küsimus.

Mida selle teema valguses saab Saaremaa ja Kuressaare kohta öelda?

Saaremaalt ühtki omavalitsust valimis ei olnud, seetõttu pole mul anda ka riigikontrolli hinnanguid. Vaatame riskihinnangut koostades mitmeid eri komponente ja Saaremaa kõrval tundusid teiste piirkondade probleemid tõsisemad. Mis ei tähenda, et siin neid ei ole.

Teie ajalehes ilmunud varasemaid käsitlusi lugedes tundusid probleemid üsna sarnased muu Eestiga. Üks tahk, mis silma hakkas, oli seos muinsuskaitsega. See on küsimus erinevate asutuste koostööst. Võime teha seadused kuitahes detailsed, aga kokkuvõttes asjad, mis puudutavad asutusi, liiguvad ja saavad lahendusi eelkõige selle järgi, kuidas inimesed koostööd teevad. Igal asutusel on oma fookus, aga lahendus tuleb leida erinevaid huve kaaludes. Muinsuskaitse on oluline, aga see ei saa olla eesmärk omaette, kui räägime ohtudest inimestele ja nende tervisele. See on tõsine kaalumise koht.

Kuressaare linn on problemaatiliseks lugenud paarkümmend objekti ja nendega tegelenud. Sealjuures aga tõdenud, et “seadusandlus hetkel palju ei võimalda ja ajakirjanduses välja toodud asendustäitmist pelgalt esteetilise probleemi puhul sunnimeetodina rakendada ei saa”.       

Kuidas me seda “mittevõimaldamist” mõõdame? Kindlasti on keerulisi olukordi. Aga kui kohalik võim saab probleemist teada, siis esimese asjana tuleb välja selgitada, miks omanik ei ole oma kohustusi täitnud. Omanik peab ju esmajärjekorras tegutsema. Kui ta seda mingil põhjusel ei tee, siis omavalitsus peab temaga suhtlema, tegema ettekirjutusi, määrama sunniraha. Kui see ei anna tulemust, siis on võimalik minna sinnamaani, et kohalik omavalitsus teeb ettepaneku objekt võõrandada või, kui olukord on väga tõsine, oht või mõni muu avalik huvi väga suur, siis rakendada sundvõõrandamist. Võib öelda, et see on keeruline, nõuab oskusi, aga omavalitsus selleks ju ongi, seal on spetsialistid tööl, ta peab oskama protsesse juhtida ja paar sammu edasi mõtlema.

Meil oli ka auditis näiteid, kus omavalitsused teatasid, et nemad sunniraha ei määra, kuna on seda proovinud, kohtusse andnud ja kaotanud. Selline olukord on vastuvõetamatu. Ei saa väita, et pole kompetentsi, ei jätku aega, see ei saa olla põhjendus.

Kui on mingi väga eriline olukord, oht on muutunud väga suureks ja omanikku mingil põhjusel kätte ei saa, siis on asendustäitmise korras võimalik esmane oht likvideerida ja hiljem omanikult maksumaksja rahaga tehtud kulutused välja nõuda. See on kõige kiirem reageerimise võimalus ja selleks on olemas oma menetluskord. Omavalitsus saab sellega kindlasti hakkama.

KIK ja KredEx pakuvad ka erinevaid toetusmeetmeid suuremate objektide puhul, millega pole midagi peale hakata ja mis oleks mõistlik lammutada. Siin on paraku probleemiks see, et üks omavalitsus saab taotleda toetust kuni 60 000 eurot. Näiteks Ida-Virumaa linnade puhul on see piisk meres, sest ainuüksi ühe mahajäetud viiekorruselise 70 korteriga elamu lammutamine maksab umbes 30 000 eurot.

Aga ma kordan veel kord, kui on erinevad huvid püsti, siis sõltumata seadustest ja regulatsioonidest algab iga lahendus sellest, kui inimesed istuvad laua taha ja hakkavad arutama, millised võimalused on. Küllap on võimalik ka muinsuskaitsel vastu tulla ja leida variandid, kuidas üht või teist objekti säästvamalt ja odavamalt, samas ametile vastuvõetaval kujul parandada või renoveerida. Muinsuskaitse huvi on kindlasti säilitada, sest mis on lammutatud, seda tagasi enam ei saa, aga ka siin on erinevad lähenemised võimalikud. Muidugi ei saa välistada olukordi, kus arutelu toimub, kuid ükski osapool ei ole valmis oma argumentidest sammugi taganema.

Me peame aga meeles pidama, et omavalitsus vastutab selle eest, et inimeste elukeskkond oleks ohutu, ta vastutab ka selle eest, kui omanikud on hooletud ja vastutustundetud. Ja igal üksikul juhul on kaalumise koht, kas maksumaksja raha kasutamine on otstarbekas. Kui see on põhjendatud, siis tuleb seda teha. Samas me anname endale aru, et probleem ei lahene ühe-kahe aastaga.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 539 korda, sh täna 1)