Tahtmatud tülitajad

Peatselt on käes aeg, mil inimesed viibivad üha sagedamini looduses, st jalutavad metsas või kallasradadel või kasutavad mitteavalikku veekogu. Tahtmatult võib tekkida olukord, kus isikud viibivad võõral maatükil või veekogul.

Põhiseaduse § 32 sätestab omandipõhiõiguse, mis tähendab, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandikitsendused peavad olema kehtestatud seadusega. Mõningad sellised kitsendused on reguleeritud keskkonnaseadustiku üldosa seaduses (edaspidi ka KeÜS). KeÜS-i kohaselt võib võõral maatükil viibida üksnes omaniku loal. Seega on omanikul õigus keelata võõrastel maatükil viibimine, ja seda nii üldise keelu kui ka ühekordse, maatükile saabuvatele või seal viibivatele isikutele suunatud teadaandega.

Erandid sellest üldreeglist on sätestatud KeÜS-i paragrahvis 33 (võõral maatükil asuva tee või raja kasutamine), paragrahvis 37 (veekogu avalik kasutus) ja paragrahvides 38–39 (kallasraja regulatsioon). Loa eeldus on see, kui omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tema selge tahe keelata või piirata võõraste viibimist maatükil, millest võib igaüks eeldada, et omanik lubab maatükil viibida. Loa eelduse põhjuseks on asjaolu, et kinnisasjad on reeglina tähistamata ning tihti väikesed ja killustatud. Looduses liikudes ei ole enamasti võimalik täpselt mõista, kelle maatükil viibitakse. Kohustus otsida iga kord üles maaomanik ja küsida tema luba maatüki läbimiseks või sellel viibimiseks oleks ilmselgelt liialt koormav. Seega võib luba maal viibimiseks eeldada alati, kui asjaoludest ei ilmne vastupidine.

Maatüki piiramine ja tähistamine on maatükil viibimise keeluna arvestatav vaid juhul, kui sellest on selgelt aru saada, et omanik soovib võõraste tema maal viibimist piirata.Vaieldav on see, kuidas mõista laialdaselt kasutusel olevaid silte kirjaga “Eramaa”, “Eravaldus” või “X talu maa” – kas lihtsalt teavitusena selle kohta, et jõutud on eraõigusliku isiku maale, või keeluna maal viibida? Silte tuleks tõlgendada keskmise mõistliku inimese arusaamast lähtuvalt. Omaniku tahe võib selguda väljapandud sildi asukohast või muudest asjaoludest. Näiteks kui kaardil või maastikul tähistatud avalik jooksu- või matkarada jätkub ka “Eramaa” sildiga märgistatud alale, võib matkaja või sportija silti mõista lihtsalt teatena selle kohta, et edaspidi tuleks olla tähelepanelik ja hoolikas eraomaniku õiguste austamisel.

Silmas tasub pidada ka seda, et liiklusseaduse kohased keelumärgid “Sõidukeeld” ja “Sissesõidu keeld” keelavad üksnes sõidukite liikumise, kuid ei laiene jalakäijatele.

Omanik võib piirdeid ja tähiseid paigaldada oma äranägemisel, välja arvatud juhul, kui tal on seaduse alusel võõraste maatükil viibimise talumise kohustus (nt veekogude äärsel kallasrajal). Tähiste puhul tuleb aga arvestada, et need oleksid paigutatud piisava tihedusega.

Keeld maatükil viibimiseks võib olla ka tingimuslik, nt võib eraisik küll lubada tema metsas liikumist, kuid mitte sealt marjade või seente korjamist. Ka võib omanik keelata maatükil liikumise näiteks ratsa või koos koeraga. Piiramata või keelumärgiga tähistamata maatükil viibimist võib omanik alati keelata ka ühekordse tahteavaldusega. Kuna sellisel juhul on maatükile saabuja olnud heauskne ning lähtunud seaduslikust eeldusest omaniku loa olemasolu kohta, ei ole omanikul mingit põhjust talle etteheiteid teha. Küll aga on omanikul õigus teada anda oma tahtest maal viibimist sedapuhku keelata ja looduses liikujal on kohustus seda soovi austada ja maalt lahkuda.

Kokkuvõtvalt: ebamugavuste vältimiseks tuleks oma soovist teistele isikutele teada anda selgelt ja üheselt arusaadavalt.

Katrin Hämelainen

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 101 korda, sh täna 1)