Kärla rahvamaja juhataja Virge Varilepp elab uue maja ootuses

Virge Varilepp Kärla laulu- ja tantsupeol “Ei miskit uut siin päikese all”. Pildilt on näha, et pidu on kenasti korda läinud ja positiivsed emotsioonid käes. Just selliste emotsioonide nimel ongi Virge valmis jätkama. Pidu toimus 2013. aasta maikuu lõpus.  Foto: Egon Ligi

Virge Varilepp Kärla laulu- ja tantsupeol “Ei miskit uut siin päikese all”. Pildilt on näha, et pidu on kenasti korda läinud ja positiivsed emotsioonid käes. Just selliste emotsioonide nimel ongi Virge valmis jätkama. Pidu toimus 2013. aasta maikuu lõpus.
Foto: Egon Ligi

Virge Varilepp on Kärlal kultuuritöötajana tegutsenud juba ligi 20 aastat ning mis seal salata, Saare maakonnas on ta end juba oma tantsu ja tegemistega tõestanud.

Virge tee rahvamaja juhatajaks saamiseni oli loomulik jätk keskkoolile. Kui Virgel keskkool läbi sai, ei teadnud ta täpselt, mida teha tahab ja kuhu edasi õppima minna, nagu noored ikka. Ühes asjas oli Virge kindel – õpetajaks ta saada ei tahtnud. Ema suunamisel viis Virge paberid sisse Tallinna pedagoogilisse instituuti kultuuriteaduskonda, aga kuna tal oma arust ei läinud erialaeksam sugugi hästi, viis ta dokumendid kohe edasi Viljandisse. Nüüd ongi Virgel diplomi peal kirjas “klubitöötaja näiteringijuhi lisaerialaga”. Tantsujuht sai temast hoopiski hiljem.

Tänaseks on Virge kultuuritööd teinud juba 30 aastat ja leiab, et õpitud teadmised näitejuhtimise lisaerialalt on tulnud talle kasuks tantsude lavale sättimisel.

Virge olulisim tööpõhimõte on kuulamisoskus. Kultuuritöötaja peab tema sõnul suutma inimese ära kuulata: “Ma ise pigem kuulan alati hea meelega teisi, kui räägin iseendast. Püüan noppida inimese jutust seda iva, mida võiksin pakkuda neile oma töös.”

Kultuuritöötajana mõtleb Virge alati eelkõige sellele, et olla neile, kes rahvamajas käivad, ja neile, kes võiksid käia, hea partner, hea kuulaja.

Virge teeb igapäevaselt ringitööd, mistõttu annab ta endast iga päev hästi palju ära. Taidlejad tulevad trenni erinevate emotsioonidega: mõni särab nagu päike, teisele on päev olnud raske ja tuju on väga negatiivne. “Minu töö on see negatiivne emotsioon ära suruda, et saaks edukalt ringitööd teha. Halva tujuga ei toimu loometegevust või see on pärsitud,” arvab Virge.

Kärla rahvamaja juhataja maandab end käsitööga. See on tegevus, mida ta saab täiesti üksi ja omaette teha. Ülejäänud energia tuleb tagasi aga kultuuritööst endast: “Kui midagi tuleb väga hästi välja või nii nagu sa oma mõtetes oled seda ette kujutanud, kui esinemised ja üritused lähevad hästi, siis see tunne, mis pärast üritust valdab, on ülimalt positiivne.” Ka tagasiside on Virge jaoks väga oluline: “Teise inimese rõõm toob endale rõõmu.”

Üritused, mis pakuvad Virgele enim rahuldust, on need, mida ta saab koos oma inimestega teha. Tantsujuhina meeldivad Virgele väga ka oma tantsuringidega tehtavad kontserdid, need on kõige meeldejäävamad ja toredamad.

Ühe olulise probleemina toob kultuuritöötaja välja Kärla rahvamaja ruumimure. See peaks saama lahendatud lähima aja jooksul, mil Kärlal valmib uus klubi. Selle ootuses praegune rahvamaja juht elabki. Minu küsimuse peale, missugused on tema tulevikuplaanid, ohkab Virge kergendatult: “Ah, kui uus maja on valmis…”

Virgest suisa õhkab positiivsust ja rahulolu, kui ta uuest majast räägib: “Ma ootan juba väga seda uut maja. Just nimelt selle suuremate võimaluste pärast, sest siiani ei ole me saanud endale kutsuda kontserte, teatrietendusi või isegi tavataidlejaid, sest ruumi lihtsalt ei ole. See paneb teatud asjadele mingid piirid.” Virge lisab, et saab muidugi teha ka õue-
üritusi, aga need eeldavad head ilma. Ilma peale lootmine tekitab aga tema sõnul alati enne üritust ärevust ja selle peale ei saa kunagi kindel olla. “Ma tahaksin pakkuda inimestele palju enamat, aga praegu jääb see kõik ruumipuuduse taha,” nendib Virge.

Meie rõõmuks näeb Virge ennast ka tulevikus kindlasti Kärlal töötamas. Ta leiab, et maakultuuritöötaja koht juba on selline, et sa pead oma kogukonda ja oma inimesi ning ümbruskonda tundma. Päris nii ei saa, et iga viie aasta tagant liigud uude kohta. Esimesed viis aastat elad tegelikult sisse ja saad alles selguse, mida võiks ja kuidas võiks teha ning kuhu edasi areneda.

Virge lisab, et kultuuritöötaja peregi elab päris tihti tema tööelu: “Kui on vaja teha mingit rahvaüritust, siis tegelikult on nii, et pigem isiklik sündmus jääb ära ja tuleb teha üritus.” Virge ütleb, et ta pole veel õppinud ütlema seda resoluutset EI-d: “Võib-olla pean veel vanemaks saama ja õppima seda, et panen ukse lukku ja nüüd on minu elu. Vahel on tõesti tunne, et appi, kuidas ma ei viitsi, ma ei taha, aga kui kätte võtad, siis saad selle positiivse laengu tagasi ja tuleb energia sisse.”

Virge soovitus oma kolleegidele on õppida puhkama. “Võtame julgelt telefoni ja helistame üksteisele ning jagame üksteisega muresid ja rõõme ning anname üksteisele nõu, aga eelkõige – õpime puhkama!” on Virge ülimalt positiivne.

Soovin Virgele kannatlikkust uue rahvamaja valmimisel ja sama palju energiat ka edaspidiseks!

Merike Lipu
infotöötaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 125 korda, sh täna 1)